Els Heinsalu: itaallased on paavsti usku. Millesse usuvad aga eestlased? (2)

Els Heinsalu
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paavst Franciscus.
Paavst Franciscus. Foto: VINCENZO PINTO / AFP / Scanpix

Katoliiklus pole Itaalias küll enam riigiusk, ent kirik ja religioon on igapäevase eluga tihedalt seotud ka täna. Eestlaste puhul tekib aga mõnikord küsimus, kas me üldse millessegi usume, kirjutab kolumnist Els Heinsalu. 

Paavstid käivad Eestis ikka septembris. 10. septembril 1993 külastas Eestit Johannes Paulus II, 25. septembril tuleb paavst Franciscus. Eelmine paavst, Benedictus XVI, Eestit ei väisanud.

Minu mälusopis on mälestus, et eelmine paavst kurtis kord eestlaste uskmatuse üle; kuigi katoliku kiriku pea, oleks ta olnud ilmselt õnnelik juba sellegi üle, kui eestlased luterlased oleks – peaasi, et kristlased, peaasi, et usuks Jumalasse ja Jeesus Kristusesse. Ent eri uuringud näitavad, et eestlased on üheks vähem religioosseks rahvaks nii Euroopas kui kogu maailmas.

Eesti president on öelnud, et see riigi ilmalikkus kaitseb meid nii võõraste religioonide kui ka terrorismi eest.

Itaalia on seevastu Euroopa üks religioossem maa; olgu mainitud, et kõige religioossemad on inimesed Aafrika riikides. Itaalias peab religiooni enda jaoks tähtsaks enam-vähem sama suur protsent elanikkonnast, kui Eestis peab ebaoluliseks. Sarnaselt Eestiga pole aga ka Itaalias terroriakte viimaste aastate jooksul toimunud, kuigi pärast iga terrorirünnakut kardeti, et Itaalia on järgmine. Äkki kaitseb Jumal Itaaliat sama edukalt kui ilmalikku Eestit? Osa itaallasi usub, et see on seotud hoopis maffiaga ja sellega, et maffia müüb terroristidele relvi. Peale järjekordset maavärinat, sillavaringut, üleujutust või mõnda muud õnnetust võib aga tekkida ka tunne, et isegi terroristidel on itaallastest lihtsalt kahju...

Itaalias peab religiooni enda jaoks tähtsaks enam-vähem sama suur protsent elanikkonnast, kui Eestis peab ebaoluliseks.

Alates 1985. aastast pole katoliiklus Itaalias küll enam riigiusk, ent kirik ja religioon on igapäevase eluga tihedalt seotud ka täna. Minu abikaasa käis Itaalias erakoolis, kus suur osa õpetajatest olid preestrid ning kus religioonil oli, ja on ka praegu, oma kindel ja oluline koht. Tema lapsepõlvesõber on mitme paavsti suveresidentsiks olnud Castel Gandolfosi aednik ning on paavste nende jalutuskäikudel sageli kohanud (muuseas, praegune paavst seda oma suveresidentsina ei kasuta). Meie poisid sündisid haiglas, kus lisaks arstidele ja teistele töötajatele toimetavad ringi nunnad, haigla juurde kuulub kabel ja palatite seintel ripuvad krutsifiksid. Meie Itaalia kodukülas on lasteaed nunnade hoole all ja korraldada. Meie naabrinaise õde on nunn, meie kolleegi vend on munk, teise kolleegi suguvõsas oli kardinal, sõbra sõber on preester jne. Kõigil ja kõigel on kirikuga mingi seos.

Nunnad Itaalias. 
Nunnad Itaalias. Foto: Andrew Medichini / AP

Esimene armulaud on suur sündmus ka peredes, kus vanemad ei ole minu hinnangul mitte just eriti sügavalt usklikud ega religioossed; see on lihtsalt traditsioon. Nii samuti, traditsiooni kaasa tehes, kõnnime meiegi iga kord, kui õigel ajal oma kodukülla juhtume, protsessioonis, millega tähistatakse Madonna della Neve püha, kes on lisaks San Valentinole samuti asula kaitsepühak.

Madonna della Neve tähistamine augusti alguses ja San Valentino tähistamine veebruaris ongi selle linnakese suurimad pühad jõulude ja lihavõtete kõrval. Madonna della Neve pidustused kestavad tavaliselt viis päeva, ent eriti religioosne see asi just välja ei paista; viie päeva sündmuste hulgast on kõigest osa kahel päeval toimuvatest kirikuga seotud. Protsessioon läbi, suundub selle eesotsas marssinud ning kohati väga kurblikku viisi mänginud puhkpilliorkester näiteks Mehhiko baari, mis on pidustuste ajaks püsti pandud, ning tuututab seal vägagi lustakaid lugusid; ja protsessioonis osalenutest paljud on seal sama rõõmsad kui enne olid tõsised.

Mulle isiklikult tundub, et religioon on suurema osa itaallaste jaoks lihtsalt üks osa elust ning vist vaid vähesed neist mõtlevad selle peale, kas ning mida nende jaoks Jumal tegelikult tähendab.

Kui eestlaste puhul kasutaksin ma sõna «usk», siis itaallaste puhul pigem «religioon».

Tundes päris paljusid poolakaid on mulle jäänud mulje, et näiteks poolakate religioossus on itaallaste omast üsna erinev. Itaalias pole vist külakest, kus (või vähemasti kuhu) pühapäeva hommikul ei kostuks missale kutsuv kirikukellade helin, ent missale lähevad põhiliselt vanad naised. Poola kirikutes on noori ja lapsi tunduvalt rohkem kui Itaalia omades; kuid see võib olla seotud ka Itaalia elanikkonna vananemisega.

Kui võrrelda jällegi eestlaste ja itaallaste religioossust, siis eestlane kas on või ei ole usklik, ent tüüpiline itaallane on ja ei ole. Ehk kui eestlaste puhul kasutaksin ma sõna «usk», siis itaallaste puhul pigem «religioon».

Jättes välja selle osa elanikkonnast, kes end usklikuks peab, siis tekib eestlaste puhul mõnikord küsimus, kas me üldse millessegi usume. Eestlased pidavat olema hariduse usku. Aga kauaks sedagi, kui hariduse jagajaid varsti enam ei piisa? Ja kui hariduse usku me ikka oleme, kui näiteks poliitikassegi võib minna ilma elementaarse hariduseta, nagu seda väljendas Jürgen Ligi arvamusfestivali teaduspoliitika debatis.

Jättes välja selle osa elanikkonnast, kes end usklikuks peab, siis tekib eestlaste puhul mõnikord küsimus, kas me üldse millessegi usume.

Usume me teadusesse? Nii ja naa. Eri aastatel ajavahemikus 2002–2014 Tartu Ülikooli Ühiskonnauuringute Instituudi tehtud uuringud näitavad, et teadlasi usaldatakse Eestis vägagi. Ent samas kuuleme me ikka ja jälle, et teadus ei lähe valijatele korda; veelgi enam, ühiskonnas on teaduse autoriteet väga palju langenud ja asemele on tulnud pseudoväärtused, esoteerika jne – taas kord Jürgen Ligi sõnad arvamusfestivali teaduspoliitika debatist. Nii et me usume kloorivette, kristallidesse, terakestesse ja muusse säärasesse? Kahjuks peab tõdema, et seda teevad liigagi paljud, eriti kui pidades silmas seda, kus ja kes me end kujutleme olevat – 21. sajandis elav kõrgelt haritud ja nutikas rahvas.

Teadlaste marss sel kevadel. 
Teadlaste marss sel kevadel. Foto: Ardi Truija

Ent tulles tagasi paavstide juurde, siis Vikipeedia andmetel on Itaaliast pärit 208 paavsti; Itaaliale järgneb Prantsusmaa, kust on pärit kõigest 16 paavsti. Ning tegelikult on ka praegune paavst Itaalia päritolu, kuigi Argentinast. Eelmine paavst oli Saksamaalt ja üle-eelmine, Eestitki külastanud Johannes Paulus II, Poolast. Ehk et viimane paavst, kes oli Itaaliast (Johannes Paulus I), suri 40 aastat tagasi, 28. septembril 1978. Tundub, et Itaalia ja Vatikani side on mingil määral nõrgenemas.

Kindlasti on itaallaste ja paavstiriigi suhetes ka teatud mõrudust. Esiteks on iga ajalugu, mis on piisavalt pikk, alati väga keerukas; enne Itaalia Kuningriigi loomist kuulus enam kui tuhande aasta jooksul väga suur osa Apenniini poolsaarest paavstiriigile. Teiseks pole piir Vatikani Linnriigi ja Itaalia Vabariigi vahel just eriti selge ka tänapäeval. Jättes maksud, kõik rahas mõõdetava ja muu säärase kõrvale, siis mitte just kõik itaallased ei olnud näiteks rahul sellega, kui Johannes Paulus II poolakaid, loomulikult mitte Vatikani, vaid Itaaliasse elama kutsus. Küsimus ei olnud mitte poolakates, vaid põhimõttes, et enda külalised kutsu ikka enda koju.

Kõige täpsemini iseloomustavad itaallaste ja katoliku kiriku suhteid ilmselt eestlastegi hulgas tuntud Toto Cutugno laulu «Lasciatemi cantare» sõnad: «Buongiorno Dio, lo sai che ci sono anch'io» ehk «tere hommikust, Jumal, tead, et ma olen ka siin».


Els Heinsalu on eesti füüsik ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president. Heinsalu on tegelenud Browni liikumise ja difusiooni, doktorantuurist alates aga komplekssüsteemide uurimise, sealhulgas lingvistika ja ökosüsteemidega seonduvate probleemidega.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles