Rein Veidemann .

FOTO: .

Aastavahetus on ühtlasi soovide aeg. Teadagi, mida tänases Eestis enim uuelt aastalt oodatakse: et säiliks töökoht ja olemasolev palkki, et jõuaks kuhjunud laene tagasi maksta, et tervis peaks vastu, et kooselu ei laguneks…


Kooselu? Oleme tõlgendanud seda ikka kahe inimese vahelise seosena. Abikaasade asemel ongi nüüd enamasti elukaaslased. Kuid hoopis vähem oleme tajunud selle taga kogu ühiskonda. Et seegi on õiguste, kohustuste ja vastutuse eriline põiming. Kahe inimese kooselust, mis ühe või mõlema poole tahtel võib ka lakata olemast, eristab ühiskonda vastastikune sõltuvussuhe – homoöstaas.



Nüüd, kus paljud asjad maailmas veerevad «allakäigutrepist üles», kui siin kujundina kasutada Bel Kaufmani romaani pealkirja, st kus meeleheitlikult otsitakse alternatiive kasumikapitalismile, ollakse taas valmis tunnistama ühiskonna prioriteetsust. Avastatakse, et uusliberalismi aujärjele tõstetud Friedrich August Hayek osutus valeprohvetiks, sest tema käsitluses ühiskonna asendamine turukonkurentsiga pööras pea peale «koostöö» mõiste.



Oleme seda Eestiski omal nahal kogenud. Isikliku jõukuse nimel amokki joostes oldi valmis riigist höövlilaastu tegema. Nüüd, kus sedasama riiki läheb vaja kuristikku kukkumise vältimiseks, laiutatakse käsi: vaadaku igaüks ise, kuidas tabanud surutist üle elada või kitsikusest välja rabelda. Teisalt meenutatakse üha kõlavamalt ühiskondliku leppe sõlmimise vajadust, mida tunnetati tegelikult juba kolm aastat tagasi. Ainult siis ei jätkunud poliitikutel julgust tunnistada, et tippu võid küll üksi ronida, aga august välja enam ei saa.



Valitsevale ideoloogiale vaatamata pole Eestis õnneks kadunud solidaarsus- ja kaastunne, millest kõneleb kevadine ühine prügikorje ning «Jõulutunnelis» annetustena kogutud miljonid. Ent need on paljuski eriolukorrad. Enamasti seotud tungiva vajaduse või hädaga. Kampaania korras ühiskonda ei taasta, kuigi need harjutavad meid selle loomulikkuse mõttega.



Nii jõuan tõdemuseni, et ühiskond ei teki ega toimi vastastikuste huvide sobitumise pinnal, vaid koondumisena ühiste väärtuste ja sihtide, aga ka ühisvastutuse ümber. Kui soovitakse teada, mis on see ühiskonna põhikujund, mis väärtustaks meid ühe tervikuna – siis minu meelest võiks see olla kodusus.



Kodususe mõistes kehastub nii turvalisus kui edasirühkimise julgus, hakkama saamine, õlg-õla-tunne, sallivus ja hoolivus. Kodususe põhimõtte teostumisel pole ülimalt tähtsad mitte ainult iga Eesti kodu eraldi võetuna ega ka Eesti riik kui rahvakodu, vaid see peaks läbima kogu meie elukorraldust. Kodususest peakski saama meie ühiskonnakäsitluse tuum. Kas pole see unistamist ja järgimistki väärt teadmine, et kõik, mis Eestis tehakse, seda tehakse kodususe nimel.