Jürgen Ligi.

FOTO: Mihkel Maripuu

Avalikkust manipuleeritakse paari tühise fraasiga vööndiajast, justkui see oleks suveajast looduslähedasem, majanduslike kaalutluste kadumisest ja unearstist, kes teadvat, et inimene elab päikese järgi, kirjutab riigikogu liige (Reformierakond).

Selles augustis maksab väga tähele panna, kui kiiresti kuivab kokku valge aeg. Paari minuti jagu väärtuslikku vabadust rohkem teha ja näha jääb vähemaks iga õhtuga ning kuu lõpus on pime juba kell 9. Järgmine august ähvardab tulla teisiti, pimedaks lubatakse keerata veel tund aega varem, sügis muuta eriti süngeks ning kevadised välihooajad lükata nädalaid edasi. 

Valitsus on otsustanud, et toetab kellakeeramise lõpetamist, mis mõistagi on meeldiv, aga ütleb, et «Eesti toetab» vihma asemel räästaalust, talve- ehk sisuliselt koopaaega. Avalikkust manipuleeritakse paari tühise fraasiga vööndiajast, justkui see oleks suveajast looduslähedasem, majanduslike kaalutluste kadumisest ja unearstist, kes teadvat, et inimene elab päikese järgi. 

Jutt seega pole enam kellakeeramisest, mille ebameeldivus on selge, vaid püsivast talveajast. Suveaja rahaline põhjendus olla kahanenud, ent kuigi me ka oleme energiakasutuses muutunud paindlikumaks ja jaksame paremini kinni maksta õhtust kunstvalgustust, ei ole  iha ega vajadus loodusliku valguse vastu kuhugi kadunud. Ka kogu majandus eelistab valget aega, võtab selle esimese valiku õigusega endale ja jätab meile vabaks ajaks kübemed. Enamus aastast on pärast tööd ja kooli aktiivseks eluviisiks seepärast liiga pime. Kellele on tegevuseks lapsed, kellele rattasõit, aiatööd, ehitamine, mäng, lihtsalt loodusvaatlus või jalutamine, kõike seda jääb talveaja kehtestamisega mitte tunni jagu, vaid pigem poole vähemaks. Selles pole miski rohkem öko kui õhtune kontakt looduse ja valgusega üürikeseks ja olematuks aheneb. 

Jutt vööndiaja õigsusest unele ei klapi uneteaduse soovitustega vältida õhtul eredaid lampe, nutiseadmeid, arvuti- ja teleekraani, valida menüüd, söögi aegu ja koguseid, järgida rutiine ja vältida ärevust. See aitab kohaneda isegi kellakeeramisega. Samas oleme kesksuvel hädas varase valgusega, mille vastu ei ole tõhus ükski kardin ning mis sügava une välistab. Melatoniin ei küsi valitsuse otsuste sügavusest, ta määrab une oma, ja pole ühtki õigustust, miks peaks päikesetõusu uuesti nihutama kella kolmele praeguse nelja asemel. 

Kui oleksime Päikese rütmis loodus, poleks neid soovitusi ega probleeme. Pikkuskraadide asemel, mida looduse rütmist ja vööndiajast rääkijad märkavad, domineeriksid hoopis laiuskraadid. Me langetaks siis lehti, lendaksime lõunasse, teeksime sugu ja pesa kindlal aastaajal ja magaksime talveund. Aga me ei maga isegi kordi erinevalt sõltuvalt aastaajast, nagu öö pikkuse kõikumine eeldaks, ega liigu ööpäevased temperatuurid koos päikesega, vaid on temast nihkes, vee puhul terve pool päeva. Ja kuigi me puhas loodus pole, on laius- ja pikkuskraadide kombinatsioonis ikkagi tugevam mõju aastaaegadel, nii et töö ja õppimine hõlmavad kolmel neist pea kogu valge aja.

Ühe teaduse asemel määratleb meie valikuid bioloogia, sotsiaalsete päevakavade ja tehnoloogia koosmõju. Uneteaduski peab seda arvestama, kogum viitab aga ühele – me pole taimed ega eluviisilt isegi loomad, vaid sotsiaalselt nihkes bioloogia, kes on end loodusest suuresti tehiskeskkonda isoleerinud ja keda elukorralduses aitab kôige paremini kellaja kokkulepe, mis hoolib ka puhkeajast. Tehisvalgusega ja seda võimaldava vaimutegevusega oleme nihutanud oma kvaliteetaega südaöö suunas ja saanud liigina targaks, aga just peale tööd ja kooli on meil aega enda jaoks, perele, harrastusteks ja töödeks, milleks pidevalt napib looduslikku valgust.

On päris kindel, et enamik veel ei taju, kuidas valitsus kui jumal on nende ellu ja meeleollu sekkumas, seepärast soovitan augustiõhtuseid vaatlusi väga tõsiselt. Kole kaamos tahetakse edaspidi kehtestada juba septembris. Paljudel on teemast teadagi ükskõik, sest nende elus pole eriti toa ja looduse aja klapitamise muresid, aga paljudelt röövitaks neile üliolulised valikud ja meeleolu. Tunnistan üles, olen nende seas, aga rõhun selle asemel äärmisele pealiskaudsusele, millest praegu lähtuti. On kitsa vaatenurgaga ministeerium ja on minister, keda teema selgelt ei huvita, kes näitas selle välja nädalaid varem teles ja sokutas siis otsuse suvepuhkustes valitsusele, mida nüüd esitleb. Veel saab viga parandada ja pikendada kvaliteetaega enamuses aastast. Ka ükskõiksetele ja ministritele.