Jossif Stalin.

FOTO: SCANPIX

Kui me ei juuri välja nõukogude ajast pärit halbu kombeid nagu korruptsioon, pole meil tulevikku, kirjutab pensionär, endine riigikogu liige Andres Heinapuu.

Ain Kaalep oli kurb, kui Stalin suri.

Kurb oli ta selle pärast, et siis enam ei saanud teda kohtu alla anda. Minagi olin kurb, kui Edgar Savisaart, mu kunagist kolleegi riigikogus, tabas bakter. Aga mitte kohtu pärast. Lihtsalt.

Kuid nüüd, kui ma ei tea, kas Savisaar on haige tegelikult või juriidiliselt (vahepeal oli nii, et kohtusse tulekuks oli haige, aga külaliste vastuvõtuks terve), tekib mus Kaalepi kurbus.

Lisaks tuleb mulle meelde, et küüditajad pääsesid kohtust, sest olid vanad ja väetid.

Selge see, et inimese üle ei saa kohut mõista, kui ta ei saa sellest aru, mis toimub, või kui ta võib enne otsuse kuulutamist hinge heita.

Aga: olen isegi tekitanud arstitõendeid, et pääseda sõjalisest õpetusest Tartu Ülikoolis ning vältisin niimoodi üldse suhet okupatsiooniarmeega. Mõnd tõendi kirjutanut on karistatud. Kahetsen.

Oluline on, et kuriteod ei jääks karistamata. Asi pole inimeses. Küüditamine on riiklikul tasemel hukka mõistetud, ja sel, kas minu Hiiumaa sugulasi küüditanud Arnold Meri on karistatud või mitte, ei ole tähtsust.

Savisaare süüdistuses on palju korruptsiooniepisoode. Nüüd on ta nii põdur, et ei suuda nende eest vastutada, kuid piisavalt terve, et nendest teenitud raha tagasi nõuda. Sõnum rahvale: teeni kuritegelikul teel palju raha tahes. Kui oskad õigel ajal haigeks jääda, saad kõik tagasi nõuda, ilma et asja arutataks.  

Isiklikult pole mul Savisaare vastu midagi. Imetlen tema poliitilist tarkust. Kuid ikkagi: kui me neid nõukogude ajast pärit kombeid (korruptsioon ja arstitõendite tekitamine) välja ei juuri, pole meil tulevikku.