Perekond.

FOTO: Scanpix

Vaja on prügikasti heita narratiiv, mis propageerib üksiku inimese elunautlemist, kirjutab Erki Tamm, Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor, 4 lapse isa.

Emadepäeva konverentsi «Naine pole sünnitusmasin!» lõpupaneel jäi kriipima. Kõik otsad jäid lahti. Võibolla peaks lahenduste leidmiseks muutuma see, kuidas me mõtestame lahti iseennast ja maailma ning räägime sellest – oli Hardo Pajula väga tugevalt väljendatud seisukoht, millele keegi vastu vaielda ei suutnud. Ehk narratiiv peab muutuma.

Üksikisiku vabadus nautida elu, nagu talle meeldib, ilma vastutust kandmata, sealhulgas lapsi saamata ja peret hoidmata, on viimas mitte ainult Eestit, vaid ka kogu lääne tsivilisatsiooni hääbumisele.

Kuidas aga muuta seda narratiivi? Üks vähestest eesti kanalitel jooksvatest pereteemalistest saadetest on «Kodutunne», mis räägib aga kriitiliselt raskustesse sattunud, ja sageli just suurtest, peredest.

Kui üksikisiku elunautlemine on eelkõige üks narratiiv, millel puudub elu jätkusuutlikkust tagav tõendus ja mida on propageeritud aastakümneid, siis milline narratiiv võiks olla vähem hukutav või lausa elu edendav?

Robert Waldinger, Harvardi meditsiinikooli professor, on üks teadlastest, kes juhib 75 aastat väldanud uuringut, mida alustati 1938. aastal 2000 inimesega. Teemaks õnnelik elu. Pikemas eluperspektiivis on jõutud kolmele järeldusele:

1. Sotsiaalsed suhted on tähtsad. Üksiolemine tapab. Tugevad suhted peres ja kogukonnas teevad inimesed õnnelikumaks ja nad elavad kauem.

2. Mitte kui palju, vaid kui kvaliteetsed su suhted on. Vananemise juures oli kõige olulisem, kui rahulolevad olid inimesed 50selt oma suhetega. Isegi füüsilistes valudes tunnevad nad end õnnelikena, kui suhted on tugevad.

3. Head suhted on head ka tervisele. Ja suhted ei pea olema probleemideta, vaid inimesed peavad teadma, et nad saavad teineteisega arvestada.

Kokkuvõttes ütleb Waldinger, et kuigi meile meeldivad kiired lahendused, siis lähisuhted seda pole. See on elukestev töö.

Tõepoolest vahet on, kuidas saavad mööduma me eluaastad ka peale 50ndaid. Arvestades sellega, et elatakse järjest kauem. Rääkimata tsivilisatsiooni tulevikust. Kuid alust laome sellele elule noorena.