Lenno Reimand: kas kurjategijal on rahvus?

Foto: Corbis/Scanpix

Viimastel päevadel kõneainet pakkunud Norra politsei ametiühingu avalduse taustal soovitab Lenno Reimand lugejal esitada endale mõned küsimused. Võimalik, et Norra kolleegid on viidanud probleemile, mida asjaosalised ise tunnistada ei taha.
 

Tõenäoliselt on Jan «Face» Krogh Jensen avalikkuse jaoks tundmatu nimi. Tegemist oli Taani kurjategijaga, Bandidose-nimelise motojõugu liikmega, kes hiljem asus elama Rootsi ja tapeti 1996. aastal Norras Mjøndalenis. Tapjad olid tõenäoliselt kohaliku Hells Angelsi motojõugu liikmed ehk põrguinglid.

Kuritegevuses aktiivset osa etendavate motojõukude sünnimaalt Ameerika Ühendriikidest pärineb väljend «protsendijõugud». See tähendab, et 99 protsenti motoklubidest tegelevad vaid süütu vaba aja veetmisega ja motoharrastusega ning üks protsent on seotud kuritegevusega.

Vangide arv ja osakaal elanikkonnast on üks riigi kuritegelikkust iseloomustav näitaja. Euroopa Liidus heitlevad suurima koguarvu kategoorias ­Suurbritannia ja Poola 80 000 – 90 000 vangiga.

Küll aga tuleb tunnistada, et Eesti, Läti ja Leedu on esirinnas vangide osakaalu poolest elanikkonnast. Kas võib seda aga näiteks väikses ja tublis Eestis võtta ka kui õiguskaitse efektiivsuse näitajat?

Arvestades asjaolu, et oleme vangide suhtarvu osas saavutanud kuus korda parema tulemuse kui tuntud kuritegeliku kuulsusega riik Nigeeria, siis ehk küll. Muide, näiteks Norras on vange elanike kohta sama palju kui Venezuelas. Vangide statistika näitab aga küllaltki ilmekalt ühte asja – kurjategijate osakaal ühiskonnas tervikuna on väiksem kui motojõukude liikmete hulgas. Ja motojõugud on kulutulena levinud viimaste aastakümnete jooksul just Põhjamaades.

Loomulikult ei ole kuritegelikud motojõugud ainus organiseeritud kuritegevuse väljendusviis tänapäeva ­Euroopas. Küll aga on äsja ilmunud Europoli organiseeritud kuritegevuse ohuhinnangu põhjal ainsad tõesti ohtlikud, samas ELi rahvastest koosnevad kuritegelikud grupid itaallased ja leedukad.

Itaalia traditsioonilisest veresidemeile rajatud «kuritegelikust kultuurist» võib ehk selle rahvuslikus kontekstis arugi saada, ent Leedu? Kas tõesti on head Norra kolleegid pöördumisega oma valitsuse poole, mis viimastel päevadel nii palju huvi tekitas, viidanud tegelikult probleemile, mida asjaosalised tunnistada ei taha?

Kas sel juhul võib ridade vahelt lugeda ka vihjeid võimukandjate ja kuritegevuse sidemetele ning tahtlikule seadustega manipuleerimisele ja politsei nõrgestamisele – tänapäeva organiseeritud kuritegevuse levinud tegutsemismustrile?

Organiseeritud kuritegevus on äärmiselt keeruline ja raskesti hoomatav nähtus. Tegemist on poliitmajandusliku, sotsiaalsetel aspektidel ja Maslow’ vajaduste püramiidil mängiva eluvaldkonnaga.

Just nimelt eluvaldkonnaga, sest organiseeritud kuritegevus on saanud paraku osaks meie igapäevaelust (isegi Norras) ja see ei kao enam kunagi. Maailmas on mitu riiki, mis on juba oma olemuselt kuritegelikud riigid – nad kas on osa organiseeritud kuritegevusest või toetavad seda vähem või rohkem varjatult. Euroopa Liidus selliseid riike ei ole.

Paljud vaidlused ja eriarvamused organiseeritud kuritegevusest saavad alguse juba selle olemuse erinevast mõistmisest. Pannes rõhu sõnale «kuritegevus», võib rääkida teatud erilisest kuritegelikust aktiivsusest, mis kätkeb endas jätkuvust, ratsionaalsust ja kõrget taset.

Kui aga rõhutada «organiseeritust», siis ei ole niivõrd oluline kurjategijate tegevus, kuivõrd nendevahelised seosed ning vastastikune sõltuvus ja organiseeritus. Kolmas ja tõenäoliselt nüüdisaegseim on organiseeritud kuritegevuse mõistmine võimu süsteemse koondumisena kas allmaailma või kurjategijate ning poliitilise ja majandusliku eliidi alliansi kätte.

Kallid kolleegid Lääne-Euroopast, kes räägivad nn Ida-Euroopa organiseeritud kuritegevusest, ei pea aga silmas mitte kontsentreerunud võimu esindavat kuritegelikku maailma (ehk tänapäeva organiseeritud kuritegevust), vaid organiseerunud kuritegevust.

Organiseerunud kuritegevust on põhiliselt kahte tüüpi: marginaalsetele subkultuuridele toetuv organiseerunud kuritegevus ning organiseerunud kuritegevus ilma kuritegude toimepanekuks vajaliku kohapealse sotsiaal­struktuuri toeta.

Esimesel juhul kasutavad kurjategijad ära kohapeal olemasolevat – näiteks rahvuskaaslastest koosnevat – kogukonda, kelle hulgas kõik ei ole kindlasti kurjategijad. Teisel juhul ollakse lihtsalt n-ö läbisõidul: võetakse kõik, mis ette jääb, ja lahkutakse.

Viimase tüübi näitena tulevad kõne alla valdavalt varavastased ja vähem ohtlikud kuriteod. Samas on teada, et just see osa kuritegevusest valmistab põhilist muret elanikkonnale ja sealt saavad alguse hinnangud politsei tööle ning «gastrolööride» mainele.

Marginaalsele kohapealsele subkultuurile toetuva organiseerunud kuritegevuse puhul saab aga rääkida ka tõsisematest kuritegudest – näiteks narkootikumide salakaubaveost, väljapressimistest jne. Kuna aga selle tüpoloogia eelduseks oleva olukorra on tavaliselt esile kutsunud riigi enda poliitika (näiteks migratsioonipoliitika), siis seda esimeses järjekorras üldiselt kritiseerima ei kiputa.

Sellest mõttearendusest ka lihtne järeldus, et just organiseerunud kuritegevus on peale Norra muretsema pannud ka mitmed teised riigid ja see tuleneb just avalikkuse kõrgendatud ohutundest sedalaadi nomaadide tegevuse suhtes. Sisulist ohtu riikide julgeolekule organiseeritud kuritegevuse mõttes see endast aga ei kujuta.

Pigem tuleks siin muretseda järjest enam kontrolli alt väljuva motojõukude võimukuse ja mõju kasvamise pärast. Viimased on hakanud järjest rohkem kaela kandma ka seni veel «avastamata» riikides. Lisariskifaktorina on kuritegelikel motojõukudel alati olnud huvi tulirelvade ja sümpaatia paremäärmuslike või ksenofoobsete ilmavaadete vastu.

Paljuski on suhtumine kuritegevusse ühiskonna küpsuse oluline tunnus. Kui enamik ühiskonnast positsioneerib ennast eelarvamuslikult politsei ja teiste õiguskaitsjate vastu – andmata sealjuures endale aru, et seeläbi muututakse seadusvastase poole toetajateks –, siis pole kõik korras.

Ilusate ja kalliste asjade kultus, elukestev konkureerimine kellegagi, materiaalse ja emotsionaalse edukuse jumaldamine – kõik see toetab tahes või tahtmata kuritegevust. Näiteks Eesti ühiskond ei ole kaugeltki veel valmis nautima samu hüvesid, mida enamik läänepoolseid riike, ei materiaalses ega psühholoogilises mõttes. Sellest tulenev soov hüpata üle oma varju viib paljud noored kuritegelikule teele.

Kallid lapsevanemad, kes te olete enamik selle kirjatüki lugejatest: kui palju te tegelikult teate oma lapse tegemistest? Kas olete kindel, et selmet olla sõpradega huvireisil mõnes Euroopa riigis, ei ole ta hoopis Lõuna-Ameerikas «neelamis­treeningul»?

Olete te end kunagi tabanud mõttelt, miks Eestis on silmatorkavalt kallid autod silmatorkavalt hämara «majandustegevusega» tegelevate kaasmaalaste istumise all? Miks tegeleb andmekaitse andmete kaitsmisega politsei eest, mitte nende lekkimise tõkestamiseks vajalike eelduste loomisega?

Kas olete kunagi püüdnud mõista seost meie haridussüsteemi(tuse) ja kuritegeliku noorsoo vahel? Miks on kogu riigiaparaadis forsseeritud suured jõud arengu planeerimisse ja tulemuste analüüsi, ent vahepealne – reaalne tegevus – on unarusse jäetud? Kui neid ja paljusid teisi samasuguseid küsimusi ei peaks esitama, siis oleks kõigil Eestis palju parem elada.

Kui aga rääkida tänapäevasest, võimu kontsentreeritusele tuginevast organiseeritud kuritegevusest, siis seda ei tõtta ajaleheveergudel kommenteerima ühegi riigi politseiametnik.

Sellise kuritegevuse olemasolu või puudumist tunnetab iga kodanik ise. Õiguskaitsjate vastumeetmetest võib vaid aimu saada mõningaid kohtusaagasid jälgides.

Autor on politsei- ja piirivalveameti kriminaalpolitsei osakonna kriminaalteabe büroo juht.