Narva džuudotreener: sport annab usu endasse

Judo Foto: SCANPIX

«Spordiringi minekuks ei ole vaja muud kui tahet, ainus takistus on laiskus,» kinnitab usutluses Õpetajate Lehele Narva Energia spordikooli džuudo vanempedagoog-treener Ivan Novitski, kes peab spordi osa kasvatuses väga oluliseks.

Kus te kasvasite ja koolis käisite, kas tegelesite spordiga juba kooliajal?

Käisin koolis Bakuus, kus kehalise kasvatuse õpetaja tutvustas meile väga paljusid spordialasid. Tema tunnid olid huvitavad ja mängulised, õpitu kinnistamiseks viis ta tihti läbi kombineeritud teatevõistlusi, põimides sekka nii palli- kui ka võimlemisharjutusi. Huvitaval kombel armastas kehalist kasvatust enamik meie kooli õpilastest.

Lapsest peale on mind huvitanud maadlus. Selles eas poistele meeldib võistelda ja end proovile panna.

Kuna läheduses polnud ühtki spordiringi, kus kahevõitlust harrastada, tegelesin kergejõustikuga: pikamaajooksu ja sportliku käimisega.

Vanemad on minu sporditegemist alati toetanud. Arvutit meil kodus ei olnud ja me ei vaadanud kuigi tihti ka televiisorit. Mäletan, et olime sõpradega sageli õues, mängisime ja tegime sporti.

Hea sportlik vorm aitas mul õppimise ja muude kohustustega ilma suurte jõupingutusteta hakkama saada.

Millal te džuudo juurde jõudsite?

Džuudoga hakkasin tegelema kümnendas klassis. Džuudoringi läksime koos sõbraga, meelde on jäänud suur saal ja umbes 50 valges kimonos sportlast, kes kõik sooritasid üheaegselt ilusaid heiteid. Tundsin, et tahan saada nende sarnaseks. Treener oli napisõnaline: et heaks sportlaseks saada, on vaja töökust ja tahet. Neid sõnu kordan ka oma õpilastele.

Džuudo polegi pelgalt spordiala.

Jah, džuudo on eelkõige filosoofia ja alles seejärel sportlik kahevõitlus, mis arendab oskust kasutada paindlikult nii oma keha kui ka vaimu. Džuudo sünniaastaks loetakse aastat 1882, kui Jiogoro Kano asutas Jaapanis kooli nimega Kodokan. Džuudo baseerub samuraide iidsel võitluskunstil jūjutsu, mis omakorda on kasvanud välja rahvuslikust sumost. Sõna-sõnalt tõlgituna tähendab džuudo tõlkes «pehmet paindlikku teed». Džuudo aitab arendada füüsist ja täiustada teadvust, õpetades distsipliini, püsivust, austust, enesekontrolli, eetilistest normidest ja reeglitest kinnipidamist ja palju muud.

Selgitage palun lühidalt vööde süsteemi.

Džuudos kehtib standardiseeritud järkude süsteem, mis koosneb algajatele mõeldud kuuest järgust ehk kyu'st: (valge, kollane, oranž, roheline, sinine ja pruun vöö) ning kümnest dan'ist, mis on musta ja punase vöö järgud. Näiteks selleks, et saada kuuendat kyu'd, tuleb osata õigesti kukkuda, vastast tasakaalust välja viia, teada õigeid kimonost haaramise võtteid, suuta eri suunas liikuda ning olla tugev üldkehalises ettevalmistuses (kätekõverdused, lõuatõmbamine, jooks).

Millal teist džuudotreener sai?

25-aastaselt läksin elama Narva. Olin meistersportlase kandidaat džuudos ja mul oli omapärane võitlusviis, mis noori köitis. 1983. aastal alustasingi tööd treeneri-sportlasena ja praeguseks olen seda teinud 34 aastat.

Kas osalete endiselt ka võistlustel?

Viimati võistlesin 16 aastat tagasi, võitsin veteranide võistluse Peterburis. Varsti pärast seda sain Narva linna jalgpalli esindusmeeskonnas mängides kaks põlvetraumat ja arsti soovitusel loobusin võistlemisest, kuid treenin pidevalt kolm korda nädalas.

Milliseid isikuomadusi nõuab treeneri elukutse?

Asjatundlikkust, psühholoogiateadmisi, suhtlemisoskust, kannatlikkust, sallivust, stressitaluvust. Treener on oma ala entusiast, kes pühendab ka vaba aja armastatud alale.

Mis vanuses lastega te töötate ja kui tihti koos käite?

Mul on kolm gruppi õpilasi vanuses 6–23 aastat, aga on ka vanemaid, kõige vanem on 48-aastane. Grupis on keskmiselt 15 inimest, enamik poisid, tüdrukuid on 15. Treenime viis korda nädalas, treeningute hulgas on ka jõusaaliharjutused, ujumine ja pallimängud. Iga vanusegrupiga töötamisel on oma eripära, kõigile tuleb läheneda individuaalselt.

Kui vanalt võiks džuudoga alustada?

Soovitan alustada nelja-viieselt. Selles vanuses on kõige tähtsam panna rõhku lapse üldfüüsilisele arengule ja temas spordihuvi tekitada. Kuna mul ei ole aega rohkem gruppe juurde võtta, treenin lapsi alates esimesest klassist.

Kas see spordiala sobib kõigile?

Jah, olen veendunud, et džuudoga võivad tegeleda eri vanuses, erinevast soost ja erineva füüsilise ettevalmistusega inimesed. Džuudo arendab kontrolli keha üle, reaktsioonikiirust, osavust, paindlikkust, vastupidavust, samuti õpetab enesekaitseoskusi.

Kirjeldage palun üht treeningut.

Treening kestab keskeltläbi poolteist tundi. Alustame rivistusega ja treeningülesannete selgitamisega. Järgneb soojendus, mis koosneb üldfüüsilistest ja võimlemisharjutustest. Soojenduse lõpetame lihaste venitusharjutustega. Seejärel kordame ja kinnistame varem õpitud võtteid. Pärast seda hakkame õppima uusi võtteid, kusjuures kõige tähtsam on pöörata tähelepanu õigele tehnikale. Et tehnikat lihvida, tuleb iga võtet harjutada palju kordi. Edasi proovime kasutada õpitud võtteid kahevõitluses. Sedalaadi treening arendab ka omavahelist suhtlemist ja vastastikust abistamist, mis on džuudo puhul ülioluline. Kogu treening möödub mängulises vormis. Treeningu lõpetame üldfüüsiliste harjutuste ja venitustega.

Kui tihti võistlustel käite ja millised on olnud teie õpilaste kõige suuremad saavutused?

Iga vanusegrupp osaleb võistlustel keskmiselt viis korda aastas. Viimase viie aasta jooksul olen valmistanud ette ligi 70 medalisti ja auhinnasaajat nii Eestis kui ka rahvusvahelistel võistlustel. Võin välja tuua sellised nimed nagu Leonid Patlatenko, kes on 1999. aasta Euroopa noorte olümpiapäevade hõbemedali omanik; Viktoria Kuznetsova – mitmekordne maailma ja Euroopa meistrivõistluste medalist sambos ja sumos aastatel 1995–2002; Mihhail Goidov – mitmekordne Euroopa meistrivõistluste medalist sumos 2008–2009; Vlada Stepanova – Eesti meister džuudos, sambos, vabamaadluses ja sumos, samuti Euroopa meistrivõistluste medalist sambos ja sumos. Aastate jooksul olen ette valmistanud ka kolm treenerit, kellest kaks töötavad Narvas ja üks USA-s.

Kas teie treeningutes käib ka keerulisest perest pärit lapsi?

Jah, selliseid lapsi on, kusjuures oma endiste kasvandikega oleme sõbrad siiani. Kui kohtume, on nad mind tänanud mõistmise ja usalduse, aga samuti selle eest, et tänu džuudoga tegelemisele pöördus nende elu normaalsele rajale. Mõned neist elavad praegu välismaal, kus neil on oma pere ja ettevõte.

Kuidas sport last kasvatada ja suunata aitab?

Mitmel viisil. Kõige tähtsam on, et spordiga tegelejatel on tugevam tervis kui nendel, kes sporti ei tee. Spordi üks eripära on, et see annab võimaluse suhelda, teistega koostööd teha ja uusi sõpru leida. Spordi juurde kuuluvad reeglid ja eetikanormid kasvatavad noores sportlases vastutustunnet ülejäänud grupi ees. Sportimisega kaasneb hea meeleolu – pärast treeningut tunneb inimene peaaegu alati jõu juurdevoolu, isegi kui ta keha on väsinud. Tema vaimujõud on kõrgpunktis, psüühiline seisund hea, elujõud ja toonus maksimaalne, mistõttu sport võib muutuda ka omalaadseks teraapiaks. Sport suurendab usku endasse ja oma võimetesse, tõstab enesehinnangut, arendab tahet ja muudab meid isiksustena tugevamaks. Selle kohta, kuidas sport on aidanud kahjulikest harjumustest vabaneda ning iseennast ja oma eluviisi kardinaalselt muuta, võib tuua palju näiteid.

Mitu spordikooli on Narvas ja kui populaarne on džuudo teiste alade seas?

Narvas on kaks spordikooli – Energia ja Paemurru –, kus käib kokku üle 2000 lapse ning saab harrastada 18 spordiala. Idamaade võitluskunsti kahevõitluse alad on Narvas väga heal tasemel, igaüks saab valida endale meelepärase. Džuudo, mis on ka olümpiaala, on alati olnud Narvas populaarne, lisaks nimetaksin jalgpalli ja korvpalli.

Mis võib spordiringi minekul takistuseks saada?

Spordiringi minekuks ei ole vaja muud kui tahet, ainus takistus on laiskus. Ringis osalemine maksab seitse eurot kuus. Saali rendikulud ja treenerite töötasud katab linnavalitsus.

Kas laste huvi spordi vastu on teie arvates aastatega kasvanud või vähenenud?

Minu hinnangul on laste huvi spordi vastu kasvanud. Seda näitab seegi, et spordigrupid on täis ja meedias tehakse üha rohkem juttu spordist. Eestis on palju spordihooneid ja saale, spordialasid ja treenereid – igaüks saab valida endale sobiva ala ja treeneri. Sporditegemise tingimused paranevad iga aastaga.

Miks pole kehalise kasvatuse tunnid siiski paljude noorte seas populaarsed?

Paljud teismelised on haaratud arvutimängudest ja internetisuhtlusest ning veedavad suure osa ajast ekraanide taga. Nende toomine spordi juurde sõltub paljuski õpetaja isikust ja tema kontaktist lastega. Tähtis on õpilasele näidata, et sporditegemise siht ei ole rekordid, vaid tema kehaline areng ning hea vormi saavutamine ja hoidmine. Tuleb selgitada, et spordiharrastus tagab tugeva tervise ning on õnneliku, eduka, pikaajalise elu garantii. Kõige lihtsam ja tulemuslikum on veenda noori enda eeskujuga – käia koos spordivõistlusi vaatamas, korraldada kehakultuuriüritusi, matku, rännakuid, väljasõite.

On teil olnud võimalus käia ka džuudo kodumaal Jaapanis?

Kuna jaapanlased on maailma liidrid džuudos, on minu unistus sinna sõita, et näha kuulsate sportlaste treeninguid ja saada uusi kogemusi. Sellist suurt unistust teoks teha on kahtlemata keeruline, aga olen optimist ja loodan, et kui mitte mina, siis vähemalt minu õpilased saavad kunagi võimaluse treenida kuulsas Kodokani koolis.