/nginx/o/2013/09/06/2306563t1h584d.jpg)
Saaremaa-suurusele maakonnale on kindlasti vaja suuremat lennukit, ütles hiljuti peaminister Jüri Ratas, ja pidas vajalikuks ka paremat lennugraafikut. Väga õige. Kahjuks tegi majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson paar päeva varem ettepaneku, et Lelle-Pärnu raudteel suletakse ülejärgmisel aastal liiklus.
Need kaks uudist on otsekui erinevate valitsuste omad. Viimasel juhul sai kaalukeeleks raha: kuna kiiruste tõstmine Lelle ja Pärnu vahel nõuaks ligi 17 miljonit eurot, ei pidanud minister Simson seda kiirraudtee Rail Balticu kunagise valmimise eel mõistlikuks.
Mis Rail Baltic siia üldse puutub? Tegelikult ei kuidagi. Sellel supertrassil pole ju peatusi Koogistes, Eidaperes, Viluveres, Tootsis, Toril ja Pullis.
Minister Simson vabandas, et Rail Balticu valmides saab Pärnu endale väga hea raudteeühenduse nii Tallinna kui Riiaga, seepärast soovisid ka kohalike omavalitsuste esindajad Lelle-Pärnu raudteelõigu remondiks kuluva raha suunata hoopis lennujaama taastamisse.
Oot-oot… Mina ei tea Raplamaal ainsatki omavalitsust, kes oleks soovinud vahetust Pärnu lennujaam versus kohalik raudtee. Ei usu, et neid olnuks ka Pärnumaa valdades, keda teoreetiliste spaa-puhkajate teoreetilised tellimuslennud ei puuduta vähimalgi määral. Aga raudtee on kogu aeg olnud osa nende valdade elanike elust.
Transpordianalüütik Hannes Luts meenutas siinsamas Postimehes võrdlust: 2013. aastal, kui Pärnu lennujaamas toimusid veel tellimuslennud, kasutas neid 3500 inimest, Pärnu raudtee reisijate arv on aga ligi 50 000 inimest.
20 miljonit eurot Pärnu lennujaama arendamisse – hinnaks kohaliku raudtee viimnepäev – on samasugune poliitiline, et mitte öelda olupoliitiline otsus nagu haldusterritoriaalse reformi ära lörtsinud erand Loksa linna omavalitsusena alles jätmiseks. Valimised-valimised, võiks selle kõige peale kergemeelselt ohata, kui need otsused ei mõjutaks tuhandete ja tuhandete maainimeste elu.
Sest mida inimesed Lelle-Pärnu vahel nüüd näevad? Et läksid postkontorid, koolid, kauplused – tegelikult paratamatus, sest rahvas läks ees. Raudtee on siia allesjäänuid aga ikka ühendanud ja olnud osa riigi toest. Nüüd läheb seegi.
Otsus sulgeda rongiliiklus Lelle ja Pärnu vahel on meie kohaliku raudteeliikluse haldusreform, kus vastus põhiküsimusele «Kuidas elu läheb paremaks?» on kurvalt selge: ei lähe paremaks, hoopis halvemaks ja süvenevad ääremaastumine, depressioon ja vihased mõtted. Hannes Lutsu kirjelduski on kiretu: raudteeäärsete külade ühendus Tallinna ja muude trassil paiknevate asulatega halveneb oluliselt ning bussiliiklus rongi ei asenda.
Selle kõige taustal mõjub groteskselt valitsuse kevadine otsus pikendada raudteed Riisiperest Turbani ja tulevikus ehk isegi Haapsaluni. Mul on küll hea meel sellele trassile jäävate inimeste pärast, ent tegelikult näeme ju siingi valimiste-hõnguga eelarveraha jagamist.
Ent aastate pärast öeldakse Rapla- ja Pärnumaal: nii nad tapsidki meie kohaliku rongiliikluse, kui liiprite ja rööbasteta rohtukasvanud raudteetammil sõidavad ehk üksikud ratturid. Läbi tühjaks jäänud külade ja asulate, kust ka riik on inimeste lahkumisele kaasa aidanud, kui viskas paberihunti valitsuse algatatud ja kehtestatud üleriigilise planeeringu «Eesti 2030+», mille lehekülg 26 lubab Pärnusse riigisisest rongiühendust kiirusega 120 km/h.
Veel pole hilja Lelle-Pärnu raudtee sulgemise otsust üle vaadata. Peaminister Ratase valitsus on näidanud, et suudab ka valesti otsustatud asju õigeks pöörata. Palun, tehke seda ka nüüd.