Aleksei Ivanov: Eestist ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellega, et noored lahkuvad küladest ja väiksematest linnadest ja kolivad Tallinna, oleme juba harjunud. Oleme harjunud viitama sellele, et «perifeerias» ei ole võimalik korralikku haridust saada.
Kuid viimasel ajal levivad noorte seas üha võimsamalt kosmopoliitsed tujud. Sest täiskasvanuelu on teatud iseseisvate sammude kogum: valida välja õige kõrgkool (siin on määrava tähtsusega ligipääsetavus, hind ja kvaliteet), saada lapsi, alustada oma äri või siis teha karjääri palgatöötajana. Seda kõike muidugi juhul, kui juba koolis on noorel inimesel tekkinud kodumaa-armastus, nii et tal ei tule pähegi hakata endale elamiseks teist riiki otsima. Aga kui riigis on olukord pingeline, nii et hakatakse mõtlema lastetoetuste äravõtmisele, ja naabritega ei saada läbi?
Paljud kohalikud vene noored hakkavad tõsiselt mõtlema selle peale, kas neile on siin riigis kohta, kas nad saavad ennast tunda siin nagu päris kodus. Paljud teavad täpselt, et tahavad lahkuda, seda on eriti kuulda-tunda Ida-Virumaal. Jääb isegi mulje, et neil ei olegi konkreetset eesmärki, kuhu sõita. Tahetakse lihtsalt lahkuda.
Olen vestelnud Narvas mitme abituriendiga, kes kinnitavad kui ühest suust, et kavatsevad Eestist ära minna. Igal juhul. Konkreetseid põhjusi keegi otse välja ei ütle, vastuseks kas vaikitakse või öeldakse üldsõnaliselt, et tahetakse maailma näha. No miks ka mitte. Siis tekib tahtmine küsida, et võib-olla, kui maailm nähtud on, tuleksid tagasi. Sest paljud ju tahavad ja paljud ka naasevad Eestisse – heaks näiteks on arstid, kes on hakanud Soomest tagasi tulema. Kuid on ka selliseid helgeid päid, kes tagasi ei tule.
Kui vaadata viimast kümmet aastat, siis on kõik arusaadav: tööjõu vabam liikumine seoses ELiga liitumisega, pinge siin elavate rahvaste vahel, majandusraskused – kõik see sunnib inimesi otsima õnne välismaal ja viima oma ausalt teenitud raha teise riiki kukrusse. Seadma oma elu sisse seal, kus ei ole jama keelega, sinu ja vaenlase kuju vahel pole võrdusmärki või ei ole lõpmatut arutelu, milline on see õige ajalugu.
Kas on siis mõtet hakata neid noori lõimima, püüdes teha neist lojaalseid, integreeritud eestimaalasi? Ehk tasub lasta neil olla sellised, nagu nad on? Lasta neil olla venekeelsed ja mitte panna inimesi olukorda, kus poeg küsib isa käest, miks öeldakse ajalooõpikus või telekas, et meie vanaisa on halb.
Seni kuni säilib pideva kontrolli tunne nende elusfääride üle, mida kontrollida ei tasu, kuni on õiged kodanikud ja mitte nii õiged, ei kao ebamugavustunne neil noortel kuhugi.
Aleksei Ivanov on venekeelse Postimehe reporter Narvas.