Kuus aastat järjest kuldsel peaministritoolil istunud Reformierakonna juhi Andrus Ansipi jaoks näivad valimised järjest rohkem lihtsalt vormistamise küsimusena.
Mis saab Ansipist?
12. märts 2011, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elukutselisest Tartu linnapeast elukutseliseks peaministriks kasvanud Ansipi karjääriloogikas näib olevat tegelikult vaid kaks käiku: kas Euroopa Komisjoni volinik või Eesti president. Kogu meie regioonis tavatult pikalt nii heas kui ka halvas peaministri kohal püsiv Ansip ei mahu kellegi teise juhitud valitsuse ministriks või riigikogu saadikuks.
Kui eurovolinik Siim Kallasel ja ka IRLi juhil Mart Laaril on mingi valdkonna eksperdina ja tänu rahvusvahelisele kogemusele loogiline väljund rahvusvahelistele kõrgetele eksperdikohtadele, siis Ansipi puhul on seda platvormi raske näha. Üldse mitte halvas mõttes – see on reaalsus, kui oled järjepanu nii pikalt linna- või riigipea kohal püsinud.
Ansipi puhul on kõige saatanlikum see, et eriti nüüd, mil ta on järjest juba kolmanda parlamendikoosseisu pealik, võib tekkida põhimõtteline kihk teda maha võtta. Seda enam, et juba eelmiste riigikogu valimistel järel nii libedalt külge jäänud arrogantsus ja üleolek ei jäta teda maha ka nüüd.
Praegu veab Laar oma erakonda koalitsiooni ja võtab ehk ka välisministri portfelli, aga seda kindlas loogikas, et tõusta ühel hetkel Euroopa Komisjoni volinikuks. Ansip tajub tõenäoliselt väga hästi, et ta ei saa jääda aegade lõpuni peaministriks, ja kindlasti mõtleb ta ka ise 2014. aasta Euroopa Komisjoni volinike valimistele.
Kui mõelda, kui kaua sel nädalal läbirääkimisi alustanud ja arvatavasti võimuleppeni jõudev liit koos võib püsida, siis tundub, et üks kokkupõrge IRLi ja Reformierakonna vahel võib tekkida just voliniku koha pärast.
Selge on ka see, et Ansip ja Kallas Eestisse korraga päris hästi ära ei mahu. Kui Kallas soostub järgmisel korral kandideerima Eesti presidendiks, siis võibki osavate kombinatsioonide järel vabaneda tema volinikukoht just Ansipile.
Esmalt tuleb Ansipil aga paari nädala jooksul pidada maha keerulised läbirääkimised. Valikuid justkui on, aga ei ole ka. Rõõmu teeb Reformierakonnale kindlasti positsioon, millelt nad väiksemaid partnereid laua taha kutsuvad.
Vaevalt et terve selle nädala maailma riigipeadelt õnnitlusi vastu võtnud eelmiste valimiste 22 000-hääle-mees Ansip end ka Edgar Savisaare 23 000-lisest häältekuhilast ärritada laseb. Väike valearvestus ehk enne valimisi oli, kuid suurepärane üldtulemus teeb ta Savisaare suhtes hinges suuremeelseks.
Reformierakonna ridadesse uut intelligentset särtsu ja säravat suhtlusoskust toonud Kaja Kallasele lubati teda poliitikasse kutsudes Harju- ja Raplamaal Ansipi järel teist kohta.
Nimekirjade tegelikul kokkupanekul juhtub aga ikka nii mõndagi. Keegi hakkab kartma liiga tugevat uustulijat või tema isa populaarsuse varju ning seepärast koosnevadki nimekirjad kümnetest veidratest detailidest, lähtudes enamasti peensusteni läbimõeldud strateegiatest.
Väike valearvestus aga juhtus. Kallasele jäi Ansipi piirkonnas Jüri Jaansoni järel kolmas koht. Sel polnud aga mitte mingit tähtsust: need, kes soovisid anda hääle küll Reformierakonnale, kuid olid veidi väsinud Ansipi persoonist, leidsid imelise uustulija üles.
Võib vaid aimata, mis oleks juhtunud siis, kui Kallas oleks kandideerinud näiteks Tallinnas – kellele oleks Harju- ja Raplamaal läinud siis Reformierakonnale mõeldud ja valimistel Kallasele antud 7153 häält. Päikesekuninga hiilguse tugevnemine sai sel korral taeva abiga ära hoitud.