EALLi tegevdirektor Mart Raudsaar.

FOTO: Sander Ilvest

Ilmneb, et rahvas ei tahagi alati tsirkust. Mida võiks sellest järeldada USA presidendivalimiste kontekstis, on veel vara öelda, ehkki minu sealsete sõprade sõnul on kampaania ületanud mitut senise poliitilise kultuuri piiri. Küll aga võib sellest teha täiesti teaduspõhiseid järeldusi Eesti kõrgkoolides toimuva õppe kohta.

Lõbustav ja meelelahutuslik loeng ei paku üliõpilastele alati rahulolu. Nõnda võtan enda jaoks kokku Tartu Ülikooli doktorandi, lätlanna Inna Kozlinska väitekirja ühe tulemuse.

Täpsustame. Kozlinska uuris Eesti ja Läti olulisemate ülikoolide ettevõtlusõppe õpiväljundite kolmikmudelit. Õpiväljundid tähendavad bürokraatlikus keeles õppimise jooksul õppuri omandatud teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Selles selgituses kolmainsus juba paistab. Õppur võiks ülikoolis omandada uusi teadmisi ja kriitilist mõtlemist (kognitiivsed väljundid), mingeid käelisi või käitumuslikke oskusi (psühhomotoorsed väljundid) ning uusi emotsioone, mis kristalliseeruvad hoiakuteks (afektiivsed väljundid).

Kõiki neid asju ühendab kogemuspõhine õpe: näiteks kuidas konstrueerida karbiidlampi, mille abil võib peaaegu õhku lasta kogu keemiakabineti, mida ma oma keskkooliajast väga eredalt mäletan. Mõistan, miks Kozlinska kirjutab: «…kogemuspõhine õppimisvorm ei anna alati paremaid õpitulemusi ja mõnel juhul seostub see isegi negatiivse mõjuga…»

Mulle meenub veel pilt, kuidas (vist 1993. aastal) lõpetas üks välismaa õppejõud Tartu Ülikoolis laual seistes ja kätega vehkides, sest ta ei näinud üliõpilastes afektiivseid väljundeid ehk keegi ei tulnud tema emotsioonidega kaasa. Auditoorium vaatas teda punnis kalasilmadega: «Küll möllab!» Nagu Vilde «Tabamata imes», ainult et negatiivselt.

Loomulikult on alati ja igas ühiskonnas rumalaid, kellelt saab raha ära võtta õppemaksuga (vabandust, Eestis enam ei tohi!), maagilise teleturu miniluuaga või poliitilise turunduse tulevärgiga. Kui meie eesmärk võiks olla aga inimeste reaalne harimine ja seeläbi kauaoodatud majanduskasv, võiks Kozlinska doktoritöö üle mõtiskledes meelde jääda järgmised punktid.

1. Kogemuspõhine õpe võib olla efektiivsem tavapärasest loengust, kui sellel on sisu ja kaasneb korralik juhendamine.

2. Huumor ja ainele atraktiivne lähenemine aitavad, kui neil on sisu ja kaasneb korralik juhendamine.

3. Heade õpitulemuste saavutamisel ei loe vanemate tegevusala, vaid isiklik motivatsioon, kui seda toetab õppeaines… teate juba küll.

Keskmine üliõpilane on tänapäeval tõsine ja motiveeritud tegelane, kes teab, mida ta otsib. Klounaad ja selle vastand, akadeemiline hüpnoos teda enam ei rahulda. Ülikoolid võiks pakkuda peale teooriakursuste (kognitiivne väljund) praktiliste ülesannete lahendamiseks grupitöid, kus juhendaja suudaks protsessi juhtida ja hiljem tulemuse kohta ka midagi tarka öelda. Lõbus värviliste paberite rebimine (afektiivne väljund) võiks jääda algkooli (kus see on väga tähtsal kohal – 1984. aastal tegime omaalgatuslikult rebimistehnikas Andropovi portreed, ehkki juhendaja ei kommenteerinud tulemust).

Olles naasnud poliitiliste teemade juurde, tuleb möönda, et kogemusõppe kogemus on siingi üha olulisem. Kui Carl Hovland Teise maailmasõja jooksul Ameerikas sõjapropagandaga tegeledes korraga avastas, et pelgalt inimeste tunnetele rõhumine ei aita enam, astus selle asemele arvamusliidrite teooria. Eesti viimaste presidendivalimiste aegu mõisteti, et peale arvamusliidrite mõjustamise on vaja kujunevas kodanikuühiskonnas pöörduda… otse inimeste poole. Kaasavalt.