Kaido Paabusk

FOTO: Liis Treimann

Puutun oma töös tihedalt kokku avaliku sektori juhtidega ja nende peamine mure seoses riigireformiga on see, et nad ei saa aru, mida valitsus muutustega saavutada tahab. Kuidas näiteks kärped aitavad kaasa teenuste pakkumisele või asutustevahelise koostöö paranemisele? Kas töötajate arvu vähendamine võib tähendada ka avalike teenuste koomaletõmbamist? Küsimusi on palju, aga selget visiooni ei paista reformijail veel olevat, kirjutab Praxise riigivalisemise ekspert Kaido Paabus.

Kohe peale Riigireformi Radari esimese hinnangu avaldamist, kus ühe olulise puudusena käsitleti tervikvaate puudumist reformile, avaldas Postimees rahandusministeeriumi nägemuse. Näis, et reageeriti kiiresti avalikkuses üleskerkinud teemale.

See, et ministeerium avalikkusele oma ideid tutvustab, annab võimaluse huvitatutel reformile paremini kaasa elada ning soovi korral arutelus osaleda. Samuti näitab ministeeriumi kava, et ideedenappust ei paista olevat. Artiklis toodud näidete lühikirjelduste ja väljaande disainerite ilusas kujunduses kavandi põhjal tundub, et reformijatel on süda õiges kohas ning soovitakse siiralt riigijuhtimist tõhusamaks muuta.

Üksikud ideed ei ole veel strateegia

Kahjuks aga kinnitab selline esmase ideedekorje tulemuste meedias esitamine ekspertide kriitikat tervikliku tegevuskava puudumisest. Üksikute ideede kogum ei ole siiski reformi- strateegia, ehkki see võib olla väga hea sisend reformikava koostamisel.

Reformistrateegia ei ole asi iseeneses või valdkonnaekspertide kinnisidee, millega valitsusele kui uni peale käia. Strateegiat ei vaja hindajad, vaid ikkagi reformi elluviijad. Seda on vaja selleks, et reformi tegijad tajuksid lahendatavaid probleeme ühtselt. Ainult selliselt saab välja pakkuda ka koostoimivaid lahendusi. Praktiliselt kõik riigireformi keerulisemad valdkonnad on valdkondadeülesed ning eeldavad koordineeritud tegutsemist erinevatest asutustest. Seepärast peaks olema selgelt paigas ka vastutus.

Üks oluline strateegia tunnus on ajakava. Eriti oluline on see meie riigi puhul, kus riigireformialane vastutus jaguneb mitme ministeeriumi vahel. Lisaks rahandusministeeriumile on oluline roll siin täita ka justiits-, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil ning riigikantseleil. Selleks, et erinevad asutused astuksid reformitegevustes ühte sammu, oleks vaja nii ühtseid reformi aluseid kui ka sünkroniseeritud ajakava. Erinevad riigireformiga seotud tegevused on reeglina omavahel seotud ning ühe tegevuse väljund võib olla teise sisendiks. Seepärast on oluline ka, et need tegevused oleksid pandud loogilisse järjekorda. Eesmärkide tegelik saavutamine aga eeldab, et need asjad on ühiselt läbi räägitud ning eesmärkides ja ajakavas kokku lepitud.

Suur või väike ekskavaator?

Ettevõtja Olari Taal kasutab riigireformist rääkides sageli temale omast otsekohest metafoori suurest prahihunnikust, mida peaks hakkama likvideerima. Selleks oleks laias laastus kaks võimalust. Võib hakata konstrueerima hiigelsuurt ekskavaatorit, mis kogu hunniku ühe ampsuga alla neelab. Sellist, ülipõhjalikku ja kõikehõlmavat lähenemist esindab Eestis ilmselt kõige paremini Ülo Vooglaiu arvamus riigireformist.

Olari Taal soovitab ehitada suure hulga väikeseid ekskavaatoreid, mis hunnikut erinevatest servadest näksima hakkavad. Vastasel korral sumbub kogu reform über-ekskavaatori projekteerimisele ja sellega seotud poliitilistele heitlustele ning reform ei saa kunagi hoogu sisse. Kaldudes oma eelistuselt härra Taali suunas, lisaksin juurde, et need väikesed ekskavaatorid tuleks panna ka enam-vähem ühes rütmis tööle ning selgelt ära jagada ka kes, mis otsast ja millal hunnikut näksima hakkab. See aga eeldab hunniku suuruse ja kuju ühesugust tunnetamist ning üksteise tegevustest ülevaate omamist, et üks agaramatest ekskavaatoritest ei mattuks ühel hetkel hunniku alla, kuna teised pole oma mootorit veel käimagi saanud.

Sellise probleemi heaks tõestuseks on valitsuse tegevus haldusstruktuuri korrastamisel. Rahandusministeerium on juba alustanud erinevaid avalikke teenuseid pakkuvate asutuse tüüpide analüüsimisega ning tahab selle korrastamiseks lähtealuseid luua juba selle aasta maiks. Samas justiitsministeerium kavatseb halduskorralduse seaduse eelnõuga, mis tegeleb sarnase teemaga juriidilise nurga alt, ette võtta teisest poolaastast. Parim ja ressursse säästvaim viis oleks seda probleemi lahendada kahes ministeeriumis paralleelselt. Nüüd võib juhtuda, et rahandusministeerium loob mudeli, mille justiitsministeeriumi ametnikud hiljem oma tööga ümber teevad.

Vaja on 21. sajandisse sobivat visiooni

Riigireformi olemuse mõistmisest oleks kasu ka ametnikele, kellest reformide elluviimine sõltub või kelle tööd need otseselt muutma hakkavad. Puutudes oma töös tihedalt kokku avaliku sektori juhtidega, on nende peamine mure seoses riigireformiga see, et nad ei saa aru, mida valitsus muutustega saavutada tahab. Eesmärk, mida mõistetakse, on töötajate arvu vähendamine, aga see ei saa olla reformide ainus siht. Kuidas näiteks kärped aitavad kaasa teenuste pakkumisele või asutustevahelise koostöö paranemisele? Kas töötajate arvu vähendamine võib tähendada ka avalike teenuste koomaletõmbamist? Kui jah, siis milliste? Jne.

Kui aga ametnikud ei mõista, mida saavutada tahetakse, siis on raske oodata nende toetust reformidele. Suurem probleem demokraatlikus mõttes on see, et selge strateegia loomise etapi puudumine pole andnud võimalust ka seadusandjal reformide sisustamisel kaasa lüüa. Riigikogu on pidanud nüüd ise oma olemasolust reformijatele märku andma ja kokku kutsunud 14. aprilliks kokku olulise tähtsusega riikliku küsimusena riigireformi teemalise arutelu.

Reformistrateegia aluseks võiks olla selge visioon, milline on 21. sajandi eduka riigi valitsemine. Riik, mis suudaks oma inimestele pakkuda meeldivat ja arendavat elukeskkonda, toetaks ettevõtete konkurentsivõimet ning tagaks riigi hakkamasaamise tänapäevaste nurjatute probleemide lahendamisel. Seejärel saaks määratleda valdkonnad, kus tegelik olukord soovitust kõige rohkem erineb, panna paika olulisemad reformivaldkonnad, ajakava ning leppida kokku vastutajad. Seda kõike koostöös reformi erinevate huvipooltega, sh seadusandjaga. Kindlasti kostab juba vastulauseid, et see kõik raiskaks väärtuslikku aega ning pidurdaks reforme. Samas hakkab selguse puudumine kindlasti kulutama aega ja raha, kiirustades alustatud muutuste elluviimisel ning tagantjärele mõtestamisel.