FOTO: GRAPHIC NEWS

Kujutlegem end aastasse 1915. Kujutlegem üleilmset kongressi, mis koguneb arutama inimkonna tulevikku. Taustal kõmavad Esimese ilmasõja lahingud ja otsustajad leiavad, et püsivaks rahuks ja edasiste konfliktide vältimiseks tuleb luua globaalne suhtlusvõrgustik, et kõigil inimesel oleks võimalik igal hetkel saada ühendust kellega tahes. Sajandi lõpuks peab see olema võimalik, otsustab meie hüpoteetiline kongress – hetkeline ja vahetu side, nii helis kui ka pildis, kõigi maailma inimeste vahel.

Tellijale

Samal ajal on kongressi saadikute laual teadlaste prognoos, mis ennustab rahvastiku kasvu sajandi lõpuks rohkem kui kolm korda – 1,8 miljardilt kuuele miljardile. Kuidas kõik need inimesed ära toita? Kongressi üksmeelne otsus on, et kõik riigid peavad panustama põllumajanduse saagikuse tõstmisesse, seadma igaüks oma tootlikkuse eesmärgi, et sajandi lõpuks oleks nälgivaid inimesi alla kümne protsendi, soovitavalt isegi alla viie protsendi rahvastikust.

Sellist kongressi pole loomulikult aset leidnud. Mõttemäng on aga kasulik mõistmaks, millises mõõtkavas vaadelda äsja Pariisis langetatud otsuseid. Ühiselt on kokku lepitud eesmärk, mille poole püüelda: maakera keskmise temperatuuri tõusu piiramine sajandi lõpuks «oluliselt alla kahe kraadi» võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajastuga, soovitavalt isegi ainult 1,5 kraadi.