Andrei Kuzitškin

FOTO: Eero Vabamägi

Venemaa osalemine Süüria konfliktis mitte ei summuta seda, vaid valab veelgi õli tulle. Moskva heidab kodusõja «lõkkesse» rakette ja pomme, ehkki kõik saavad aru, et probleemi lahendamise võti lebab Assadi lossis Damaskuses, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Venemaa-Süüria suhted said alguse 1944. aastal, mil NSV Liit tunnustas Süüria iseseisvust. Kui Süürias tuli võimule Baath ehk Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei, hakkasid suhted kiiresti arenema, sest Baath kuulutas välja kursi sotsialismi ülesehitamisele ja alustas võitlust rahvusvahelise imperialismiga. Need loosungid olid tõeline lembemuusika Nõukogude Liidu juhtide kõrvus, kes ihkasid laiendada oma mõju Lähis-Idas.

1971. aastal sõlmis Süüria NSV Liiduga sõpruslepingu ja lubas rajada Nõukogude mereväebaasi Tartusis. Tänuks sõpruse eest sai Süüria laenuraha eest relvi. 1971. aastast 1994. aastani jõudis relvastustarnete summa 13 miljardi dollarini. Kuid 2005. aastal kustutas Vladimir Putin Süüria võla 10 miljardi dollari ulatuses.

1966. aastal jagunes Baath Süüria ja Iraagi haruks. Mõlemad tegid aga tihedat koostööd Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteiga. Mõistagi osales selles koostöös ka Nõukogude luure.

Süüria president Bashar al-Assad palus isiklikult Venemaalt sõjalist abi. Võib-olla teda aga ka veendi seda paluma, tuletades meelde kustutatud võlga.

Süüriast ja Iraagist saabusid Nõukogude kõrgkoolidesse õppima sajad tudengid. Nõukogude luure värbas paljud neist õpiaastatel ning hiljem pöördusid nad tagasi kodumaale, kus tegid kiiret karjääri riigiametites ja sõjaväes. 1980. aastal olid pooltel Iraagi sõjaväe ohvitseridest sidemed NSV Liiduga: nad olid õppinud Nõukogude tsiviil- ja sõjalistes kõrgkoolides, osalenud õppustel ning õppinud tundma ja kasutama Nõukogude sõjatehnikat.

Süüriaski said paljudesse juhtivatesse ametitesse sõjaväes ja riigiaparaadis Nõukogude kõrgkooli läbinud inimesed. Nõukogude agentuur loodi paljudes Lähis-Ida riikides, aga just Süürial ja Iraagil oli selles süsteemis eriline koht, sest Assadite klanni ja Saddam Husseini peeti NSV Liidu parimateks ja ustavaimateks sõpradeks.

NSV Liidu lagunemise järel kahanes tunduvalt Moskva huvi Lähis-Ida poliitika vastu. Araabia riikides hakkasid täielikult domineerima USA ja tema liitlased. Husseini režiimi langemine 2003. aastal ning araabia revolutsioonid 2010.-2012. aastal tugevdasid ameeriklaste positsioone Lähis-Idas.

Loomulikult ei saanud Vladimir Putin sellega kaua leppida. Pealegi kahtlustas Kreml, et just USA avaldab araabia liitlastele mõju ja sunnib neid naftahinda alandama. Naftatulu kahanemise tõttu aga ähvardas Venemaad äärmiselt raske kriis. Oli vaja tegutseda.

Bashar al-Assad ja Vladimir Putin 2006. aastal. Foto: Scanpix

FOTO: MIKHAIL KLIMENTYEV/AP

Impeerium annab vastulöögi

Paljude vaatlejate meelest käis Venemaa sekkumine Süüria konflikti kiiresti ja ootamatult. Kuid teised asjatundjad on veendumusel, et Venemaa osaleb Süüria kodusõjas juba 2012. aastast, täpsemalt sellest ajast peale, mil Lähis-Idas tõstis pead uus hirmutav jõud, nõndanimetatud Islamiriik (mis Venemaal on keelatud).

ISISe juhtide lähem analüüs annab üllatavaid tulemusi. Islamiriigi sõjaliste juhtide seas on näiteks al-Iraqi, al-Jaheishi, al-Alwani. Kõik nad on endised Saddam Husseini sõjaväe ohvitserid, praeguses Iraagis keelatud Baathi liikmed. Paljude elukäiku kuulub koostöö Venemaa sõjaväelastega, kontaktid Vene residentidega Iraagis. Lisaks juhib Islamiriigi sõjaväge terve rühm tšetšeene, näiteks Abu Musa Shishani. On isegi grusiin Ruslan Matšalikašvili, samuti pärit Tšetšeeniast.

Kõik see annab alust kinnitada, et ISISe loomisega on vahetult seotud Venemaa luureteenistused. Vähemalt on Venemaa välisluureteenistusel põhjalikud toimikud ISISe väejuhtide kohta, kes kuulusid Venemaa agentuurvõrku Lähis-Idas.

Süüria president Bashar al-Assad palus isiklikult Venemaalt sõjalist abi. Võib-olla teda aga ka veendi seda paluma, tuletades meelde kustutatud võlga. Kuigi paljud peavad Venemaa Süürias sekkumise plaani autoriteks Sergei Ivanovi, Nikolai Patruševi ja Sergei Šoigut, tuleb selle tegelikuks autoriks pidada nüüdseks surnud Jevgeni Primakovi, kes kujundas tervikuna Venemaa poliitika Lähis-Idas.

Arvatavasti just tema veenis pikalt ja visalt Vladimir Putinit loobuma Ukrainast ja pöörama tähelepanu Lähis-Idale. Venemaa president võttis neid nõuandeid igati kuulda, paisates Venemaa relvajõud Süüriasse, kus omavahel võitlevad sunniidid, šiiidid, alaviidid, kurdid, opositsionäärid ja ekstremistid. Ühesõnaga, «katlasse».

Vladimir Putin. Foto: Scanpix

FOTO: ALEXANDER ZEMLIANICHENKO/AP

Putini argumendid. Versioonid

  1. Pärast «Uus-Venemaa» loomise avantüüri läbikukkumist oli Kremlil vaja Vladimir Putini autoriteedi säilitamiseks uusi võite. Väike võidukas sõda Süürias on selleks hiilgav võimalus.
  2. Kokkuleppe sõlmimine Iraaniga «tuumaprobleemi» reguleerimiseks avas Iraani naftale tee maailmaturule. See võib esile kutsuda naftahinna langemise 20-30 dollarile barreli eest, mis on Venemaa jaoks ühemõtteliselt väga halb. Nüüd aga on Iraan Venemaa liitlane Süüria koalitsioonis, mis seab kahtluse alla Iraani koostöö Euroopa ja USAga. Iraani naftatarned võidakse blokeerida, Venemaa majandus oleks päästetud.
  3. Kontroll Süüria ranniku üle annab Venemaale võimaluse lõplikult maha matta Katari ja Türgi kavatsused ehitada gaasitorujuhe Euroopasse, mis võinuks pärssida Venemaa Gazpromi plaani suurendada gaasitarneid Euroopa turule.
  4. Venemaa saab võimaluse paigutada Süüriasse õhutõrjeseadmeid Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Lõuna-Euroopa õhuruumi kontrollimiseks.
  5. Venemaa saab võimaluse hoida oma sõjalaevu Süüria sadamates ja vaba pääsu Vahemerele, Suessi kanali kaudu isegi India ookeanile. Kuni Bosporust ja Dardanelle kontrollib NATOsse kuuluv Türgi, on Venemaa Musta mere laevastik «lõksus».

Selliseid argumente võib tuua veel palju. Peamine on aga igal juhul Vladimir Putini püüd osaluse kaudu Süüria konfliktis tulla tagasi maailmapoliitikasse ning sundida Läänt, täpsemalt USAd ja Euroopat, maailma uuele ümberjagamisele, milles Venemaa hooleks jääks oma kontrolltsoon.

Mis podiseb «katlas»?

Tundub, et Lääs kiitis Venemaa osalemise Süüria sõjalistes operatsioonides heaks üheainsa eesmärgiga: väsitada vastane pikamaajooksuga ära. Mõistetavalt ei jagu Venemaal jõudu ega vahendeid pikaks sõjakäiguks. Seepärast on võimalikud kaks varianti.

Vene hävitaja Süürias. Foto: Scanpix

FOTO: TASS/TASS

Esiteks Putin lahkub Süüriast häbiga ja tema autoriteet variseb kokku. Teiseks Putin Süüriast ei lahku ja kokku variseb Venemaa majandus. Mõlemal juhul nõrgeneb järsult Venemaa sõjaline oht ning muutub Venemaa välispoliitika, mida õieti Läänele vaja ongi. Aga oma ressursid nafta ja gaasi kujul võib Venemaa ka endale jätta. Või siis Hiinale…

Selline stsenaarium võib kõige koletumal kombel luhta minna. Juba praegu on näha vigu, mida Venemaa on Süürias teinud. Praegu on Venemaa asunud Lähis-Idas juhtima šiiitide koalitsiooni sunniitide vastu.

Ühel pool barrikaadi on Venemaa, Iraan ja Süüria, teisel pool Saudi Araabia, Türgi, Katar, Euroopa Liit ja USA. Kinnitust on saanud teated, et Venemaa hävitajad ründavad Süüria opositsiooni baase. Lisaks on Venemaa hakanud tarnima relvi kurdidele, kes ei võitle ainult ISISega, vaid ka Türgiga.

Venemaa vastu on hakanud kujunema lai rinne Londonist Jakartani, kogu maailma sunniidid ja Süüria põgenikud liituvad võitluseks Venemaaga. Iisrael on samuti raevus, sest Iraan ja Süüria on tema peamised vaenlased. Kas Vladimir Putin seda sooviski? Vaevalt küll.

Avalduste põhjal on USA ja Venemaa eesmärk ühine, nimelt võitlus ISISega, ainult et ameeriklased taotlevad Assadi kõrvaldamist, Venemaa väed aga kaitsevad tema režiimi. Huvitav, kuidas võinuks lõppeda Teine maailmasõda, kui Stalin oleks proovinud päästa Hitlerit ameeriklaste käest?

Ma usun, et Venemaa osalemine Süüria konfliktis mitte ei summuta seda, vaid valab veelgi õli tulle. Moskva heidab kodusõja «lõkkesse» rakette ja pomme, ehkki kõik saavad aru, et probleemi lahendamise võti lebab Assadi lossis Damaskuses.

Poliitilise lahenduse leidmiseks, tuleb kõigepealt end pankrotti mänginud president (kes ei tulnud toime isegi peaarsti ametiga) erru saata. Ent vaevalt Vladimir Putin sellega nõus on. Venemaa presidendi peamine strateegia on ju strateegia puudumine. Endisele luurajale on kõige tähtsam, et vaenlane ei suudaks tema plaane ära arvata. Järelikult kõige parem on, kui plaane polegi.

Kremli kreedo kõlab: tormame kaklusse, aga siis vaatame edasi. Lüüakse silm peast välja? Aga meil on neid ju kaks! Venemaa sõdurid hukkuvad? Küll meie eided uusi sünnitavad!

Ainult et Süüria rahvast on hirmsasti kahju… Ja Venemaa omast samuti…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

--------------------

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.