Amit S. Mukherjee

FOTO: Erakogu

Euroopa Liit maadleb pealtnäha lahendamatu inim- ja finantskriisiga. Eeskujuks vajalike muutuste läbiviimisel toovad eksperdid sageli USAd, ehkki võiks vaadata hoopis itta, India poole, kirjutab Šveitsi Lausanne'i ärikõrgkooli professor Amit S. Mukherjee.

USA lähenemise – tugevama keskpanga ja suurema poliitilise sidususe - edust tuuakse eeskujuks näiteks Puerto Rico võlakriis ning fakt, et tõenäoliselt ei oota 72 miljardi dollari suuruse võlaga riiki mitte Kreeka tulevik vaid hoopis pehmem maandumine USA toel.

See tehnokraatlik kirjeldus on küll tõene, ent ei käsitle probleeme Euroopa kontekstis. Euroopa rahvuslik mitmekesisus ei lase luua Euroopa USAd. Indias valitseb aga võrreldav mitmekesisus mistap võib see ka palju õpetada. Soovivad aga eurooplased õppida riigist, kus on alles tärkav majandus ja lokkav korruptsioon? Nad võiks. Indias on küll palju valesti, ent rahvastiku mitmekesisusega saadakse kenasti hakkama.

Paralleelid

  • EL peab ühendama väga erinevaid rahvaid. 1947. aastast alates ühendas noor India riik 600 iseseisvat ja pool-iseseisvat kuningriiki ning varasema Briti India ning jaotas need keelepõhiselt osariikideks, mida on praegu kokku 29.
  • Nii Euroopa Liidus kui Indias on 24 ametlikku keelt. India rahvad elavad kolmveerandi ELi suurusel maaalal. Paljud Indias ametlikud keeled on sama erinevad nagu Inglise ja Kreeka. Pool Indiast ei saa isegi teise poole tähestikest aru ja haritud India elanikud räägivad omavahel inglise keeles, mis on ka üks ametlikest riigikeeltest.
  • India on Euroopast religioosselt mitmekesisem. Vaid viies ELi riigis on rohkem kristlasi kui Indias ja vaid kahes riigis maailmas on rohkem islamisusulisi kui Indias. Ka erinevate religioonide sees on suur varieeruvus – isegi hinduistide rituaalid erinevad osariigiti väga palju.
  • Indialased hindavad oma osariigi kultuuri ja toitu. Sealjuures süüakse kana tikka masalat läänes rohkem kui Indias.

Erinevustega toime tulemine

ELi pingutused mitmekesisusega toime tulekuks on olnud hädised. Poliitikud pole suutnud veenvalt tõestada, miks erinevad rahvas peaks koos tegutsema. Poliitikud nagu Jean-Claude Juncker, kes tuliselt ELi juhib, pakub vaid tehnokraatlikke selgitusi, need aga ei kõneta tavalist inimest. Ühtsuse vajalikkust tõestavate põhjenduste emotsioonivaegus on loonud tänase «aga mida mina sellest saan?» suhtumisega lõhe, mis jookseb mööda riikide ja keelte piire ning aitab kaasa Euroopa moslemite võõrandumisele.

ELi poliitikud ei paista mõistvat lihtsat juhtimis- ja muudatuste juhtimise kursusel õpetatavat tõde: kui rahvas koguneb ümber jagatud visiooni, on muutuste läbiviimine lihtsam. Miks on olemas Euroopa Liit? Ega ometigi selleks, et takistada Saksamaad Kolmandat maailmasõda alustamast? See põhjendus muutus juba aastakümneid tagasi ebavajalikuks.

Vastukaaluks – India pingutusi ühtse identiteedi looisel on saatnud märkimisväärne edu. Sealjuures tasub meeles pidada, et Indiat ei olnud vahepeal pea tuhat aastat. India võttis kasutusele hümni, kus tervitatakse kõiki riigi osi ja lipu, mille värvid seostuvad riigi kolme suurima religiooniga. Poliitikud võtsid vastu otsuseid, mis ei olnud majanduslikus mõttes loogilised, ent aitasid hallata mitmekesisust. Iga laps õppis juba põhikoolis selgeks väljendi «ühtsus mitmekesisuses» sõnumi.

Hoolimata korduvatest poliitiliselt motiveeritud religioossetest tapatalgutest on India võidelnud religioosse mitmekesisuse nimel. Neli India 12 presidendist on olnud moslemid ja samuti ka 44 ülemkohtu esimeest, paljud ministrid ja ametnikud ning kõrged sõjaväelased. Forbes koostab nimekirju India moslemitest miljardäridest ja India jumaldab oma moslemitest filmistaare ning kriketimängijaid.

Eurooplased peaks juurdlema selle üle, miks on nii paljud Suurbritannia moslemid ühinenud äärmusliikumisega ISIS ja miks on seda teinud väga vähe India moslemitest, kuigi Ühendkuningriigi moslemite hulk moodustab India omast vai 1,6 protsenti.

Keelenäide

ELi poliitika, mis nõuab, et lapsed õpiksid kaht võõrkeelt, oli tugev samm mitmekesisuse hindamise juurutamise suunas. Kahjuks riigid seda regulaarselt ei järgi. Suurbritannias puudub selle üleriiklik järgimine ja Hispaania pühendab vaid viis protsenti algklasside õpilaste ajast keeleõppele. Londoni elanikuna kuulsin ma seetõttu sealseid lapsi rääkimas vaid inglise keeles ja kahenädalasel reisil Hispaaniasse leidsin vaid ühe noore, kes kinnitas, et räägib inglise keelt.  

Inimesed saavad ka ise muutusi läbi viia, ent nad peavad seda väga tahtma ja see ametliku toetuseta võtab see oluliselt enam aega. 1970ndate Indias naeruvääristasin koos kaasõpilastega Prantsuse Akadeemia taolist keeleinstituuti, mis lõi pikki hindikeelseid vasteid lihtsatele kasutuses olevatele ingliskeelsetele. Ingliskeelsest väljendist railway signal (eesti k. raudteesignaal) sai näiteks lahu-puth-gameni-awat-jawat-soochak-danda.

India telesaadete juhid räägivad aga sujuvat inglise ja mitmete India keelte sulamkeelt. Näiteks hinglish'it – hindi ja inglise keelte sulam -, mille abil on isegi kirjaoskamatud hindi kõnelejad õppinud veidi inglise keelt. Ühtsus erinevustes.

Euroopa kultuurilise mitmekesisuse hindamise ja rahvaste ühendamise asemel näevad Euroopa liidrid vaeva eraldamise ja eemale tõukamisega.

Saksa poliitik Wolfgang Schäuble väitis, et laisk Kreeka tuleks eurotsoonist ajutiselt välja heita. Suurbritannia peaminister David Cameron lubas, et kui EL brittide nõudmistega ei nõustu, korraldab ta liidust lahkumise küsimuses rahvahääletuse, Ungari peaminister Viktor Organ tahab, et ELi migratsioonipoliitika tagaks Euroopa kristlikuks jäämise. See masendav nimekiri on lõputu.

Erinevuste eraldavus

Nõnda ei suuda väga rikas EL ka efektiivselt praeguse põgenikekriisiga toime tulla. Kontrastse näitena võib välja tuua 1971. aasta vaese ja räpase India, mida laastasid regulaarsed näljahädad, ent mis sellest hoolimata võttis vastu 10 miljonit Bangladeshi veresauna eest põgenenud moslemit.

EL lõpetab kriisist kriisi vaakumise vaid siis, kui selle liidrid suudavad kindlustada, et seistakse üheskoos millegi eest, mille üle eurooplased saavad uhked olla. Selle juhid peavad looma erakordse kuid inimliku visiooni, mille täitmisega riigid üksi toime ei tuleks. Enne, kui midagi saab, tuleb aga õppida millestki loobuma. ELi liidrid peavad liidu pikaajalise edu nimel teostama ka plaane, millele mitmend nende kaasmaalased võivad hoopiski vastu olla. David Cameron, Angela Merkel ja Francoise Holland ei ole tõestanud, et nad selliste väljakutsetega toime tuleks.

Sellegipoolest olen veendunud, et Euroopa Liit suudab aktsepteerida ja hinnata mitmekesisust ning nende väljakutsetega toime tulla. Lõppudelõpuks on ju tavalised Eurooplased loonud organisatsiooni nagu Piirideta arstid, mille liikmed ei varju sugugi oma rikaste kodumaade mugavustesse vaid viivad valgust ja lootust maailma kõige süngematesse paikadesse.

---------------------------

Amit Mukherjee on juhtimise ja strateegia õppejõud Šveitsi IMD ärikõrgkoolis ja baseerub IMD juhtimisõppe keskuses Singapuris.