/nginx/o/2014/01/21/2765286t1h021d.jpg)
Poliitikas, nagu tennises, on kõige olulisem ajastus. Vaadakem Reformierakonda ja valimisi. Mis iganes ütleksid küsitlused enne valimisi, on tavaks saanud, et valitsuse moodustab Reformierakond. Viimane kord garanteerisid ajastuse Venemaa ja e-häälte filigraanne mobilisatsioon Tallinnas, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Samamoodi, milline tähendus oleks teise ajastusega Oleg Ossinovski altkäemaksusüüdistustel? Unustagem korraks viimaste sisu, kuigi see, kuidas erinevad kahe isiku vahelise tehinguna sularahas üle antud pool miljonit (osundades Ossinovski juristi) ja altkäemaks, on huvitav filoloogiline küsimus. Igaljuhul oleks kõik teisiti kui Jevgeni Ossinovski, Olegi poeg, poleks Sotsiaaldemokraatliku erakonna uus liider ning ei ähvardaks poliitilist status quod nõudmistega koalitsioonileppe ringi teha. Kui SDE peaks pühapäevasel volikogul mitte nõustuma partnerite väitega, et peamised nõudmised on tegelikult juba leppes sees, kukub valitsus.
Või võtame vastse Tallinna Sadama altkäemaksuafääri. Viimase täpsem tähendus saab ilmseks aja möödudes. Kuid märkigem ära huvitavamad nüansid: Tallinna Sadam on juveel riigiaktsiaseltside kroonis, mis riigile on pähe sätitud. See on Reformierakonna kontrolli all.
2014. aasta juunis andis Neinar Seli nõukogu esimehe koha üle Remo Holsmerile. Novembris kinnitas nõukogu uuesti ametisse eile kapo poolt puistatud kahemehelise juhatuse ja tõstis nende palka. Vastutav minister Kristen Michal ei tea kogu loost midagi. Samas on tema ja nõukogu liige Kalev Lillo selle Reformierakonna rahastamismehhanismi vaimsed isad, mille Silver Meikar 2012. aastal paljastas ja mida toonane peaminister Andrus Ansip tegelikkusena seadustada soovitas.
Kuidagi on loosse segatud praamijärjekorrad ja Vjatsheslav Leedo, kes nädal aega tagasi heitis Postimehe intervjuus Tallinna Sadamale ja Reformierakonnale igat sorti varje. Ja mingi seos on ehk Ossinovski seeniorigagi, kelle äripartnerile Tallinna Sadam hüvitas mitu miljonit eurot toimumata jäänud tehingu eest.
Distantsilt joonistub välja huvitav muster. Eesti parteisid saab liigitada skandaalide ajastuse järgi. Ühte sorti erakondi tabavad need vahetult valimiste eel või valitsuskriisis. Teist tüüpi erakondi kimbutavad skandaalid valimistsükli esimeses pooles. Siit võib hea tahtmise juures tuletada teise seaduspära: Eestis tehakse kaht eri poliitikat - üks on orienteeritud valimistele ja seda tehakse intensiivselt, kampaania korras iga nelja aasta tagant. Teist tehakse pidevalt ja see määrab selle, kelle käes on võim valimistevahelisel ajal. Kummalgi poliitikal on väga erinevad sihtauditooriumid.
Altkäemaksuskandaalid liigituvad teise sordi poliitikaks, neil on mõju sellele, kes valitseb Eestit järgmiste valimisteni. Milline see mõju on, on asjassepühendamatul võimatu öelda, kuna selles, Churchilli sõnu kasutades «vaibaaluses» olukorras ristub palju huve.
Sellegipoolest jääb silma üks huvitav asjaolu. Nimelt: kui senisel valitsusel (ja koalitsioonil) on olemas enam-vähem suveräänne peaminister Taavi Rõivase näol (unustagem hetkel Reformierakonna sisehierarhiad), siis järgmisele ei leiaks teda üleliia lihtsalt ühestki parteist. Rõivas ei saaks valitseda liidus Keskerakonnaga, Savisaar ei saaks valitseda liidus kellegagi, IRL ja Vabaerakond on peale oma väiksuse ka selge peata. Nüüd sahistatakse skandaalide ajastuse valguses sellest, et Jevgeni Ossinovskist ei saa kunagi peaministrit.
Mille kõige valguses heiastub ikka ja jälle küsimus: kas ja kus on Eestis olemas see poliitika, mis roogib kahe ülejäänud poliitika talle, seisab majanduse jätkusuutlikkuse eest ja hoiab ühiskonda koos?