Ene Pajula: mammil on kõhe

Ene Pajula Foto: Erakogu

Sõbrad küsivad alailma, millal mammi pagulaste teemal sõna võtab. Ja mammi küsib, et mis see küll olla võiks, mis veel ütlemata on? Pärast seda, kui pagulaste teema on olnud kolm kuud kõigil suus, igas ajalehes, igal raadio- ja telekanalil, igas seltskonnas alates parteikongressidest ja lõpetades maasikasabaga, pere õhtu- ja hommikulauas?

Aga nüüd on asjad läinud nii veidraks kätte, et... Ei saa öelda, et mammil oleks hirm hakanud, aga kõhedaks kisub küll.

Mis meil siis nüüd toimub? Täismehed on hakanud käima Vao külas pagulaskandidaate ahistamas? Väidetavalt küll Vao põliselanikke toetamas, kuigi keegi pole neid appi kutsunud. Kas ei meenuta see koolikiusamist? Kui tuju oli paha või oli vaja mõnele tüdrukule muljet avaldada. Siis näidati endast nõrgemale koht niimoodi kätte, et küll ei olnud. Ja siis oldi tehtud mees! Piinlik küll, aga isegi mõned õpetajad vaatasid sellele läbi sõrmede.

Tegelikult hämmastab mammit otsatult meie silmakirjalikkus. Kui läheme Toompeale midagi nõudma, siis vehime piiblite ja ristidega, veendes ennast ja teisi, et oleme kangesti kristlikud. Kas üks kristluse (ja üldse inimeseks olemise) põhipostulaate ei ole see, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse? Kas meile meeldis, kui astusime Euroopa Liitu ja siis need n-ö vanad Euroopa riigid ei tahtnud meile tööturgu avada? Ikka see Poola torumehe sündroom, et vähe sellest, et võtavad ära meie töö, aga panevad kindlasti pihta ka meie naised! Ei meeldinud ju!

Kunagi põlastasime venelasi, kes tunglesid tuhandete kaupa siia, nõukogude läände, pikema vorstijupi lootuses. Me ise oleme terve iseseisvusaja emigreerunud veelgi kaugemale läände pikema vorstijupi lootuses ja nüüd tambime maa sisse neid, kes tunglevad meile sedasama lootes. Kuigi paljudel praegustel tulijatel pole kindlasti silme ees ainult vorstijupp, vaid lootus ellu jääda. Ja siis see halvustav toon – küll meie ikka oleme head ja ilusad.

Eks ta ole, igas halvas on midagi head, igas heas midagi halba. Nõukogude aja jooksul toodi meile sisse umbes 300 000 venekeelset kodanikku ja kuigi ilmselgelt oli plaanis eestlased venestada, siis kuigi kaugele sellega ei jõutud. Segaabielud olid väga harvad, me lihtsalt  elasime, kaks kogukonda kõrvuti. Mingit segunemisplaani, vähemalt eestlastel ei olnud. Ei kõla hästi, aga me pidasime ennast paremaks ja abielu venelasega oli justkui allapoole väärikust. Oli see siis põhjusega või ilma, aga assimileerumise hoidis ära.

Seesama asi on hoidnud rahvusena koos näiteks juudid. Võõrapelgus on meile ammusest ajast iseloomulik olnud. Võtke näiteks üks meie tüvitekste, Kitzbergi 1911. aastal kirjutatud «Libahunt». Ka seal põlatakse võõrapärane veri ära kui ohtlik. Juba Kitzberg ei pea seda õigeks.

Kuidas on selle asjaga praegu? Kas keegi tõesti usub, et pagulased assimileerivad eestlased kibekähku endi hulka ära? Huvitav küll, milline osa neist? Selleks pole ju pagulasi siia tarvis, eesti naised on asunud üsna usinasti laiast maailmast abikaasasid otsima ja päris paljud on need abikaasad ka ära kodustanud. Kas kellelgi on paha sõna öelda Dave Bentoni kohta? Või Jim Ashilevi kohta? Või Abdul Turay kohta? Hannes Võrno, kas sinul on? Kas kellelgi on midagi halba öelda Justin Petrone kohta? Või  David O’Brocki kohta? Tema nimelt on ameeriklane, kes kohtas Ameerikas kena eesti tüdrukut, sai temaga lapsed ning kolis seejärel Eestisse, sest ameeriklaseks on lihtne saada, aga eestlaseks tuleb kasvada, ja nimelt Eestis. Kaks viimast on küll valged mehed, aga kui usku ja erakonda saab inimene valida ja vahetada, siis vanemaid ja nahavärvi mitte kuidagi. Ja nagu mammi on varemgi öelnud – Kitzbergist rääkimata –, tuleb väike veresegamine ka rahvuse kestmise mõttes pigem kasuks.

Mammi ei tea, mida mõtlevad need inimesed, kes kutsuvad üles piire kinni panema. Kas nad tõesti tahavad nõukogude aega tagasi? Et kes sees, see sees, kes väljas, see väljas? Kas polnud meie tollane suurim unistus ometi kord maailmas vabalt ringi liikuda? Või kuidas nad seda ette kujutavad? Kuidas see tehniliselt võimalik oleks? Ja kuidas see ülepea võimalik oleks? Halloo, pagulased on juba kohal. Kui me jääme selle juurde, et meie uksed on neile suletud, siis ühel hetkel liitlased ütlevadki meile, et pidage siis oma väike valge riik ainult endale. Idanaaber hõõrub käsi. Ja mis siis juhtuma hakkab? Alistume jälle ainsagi pauguta või läheme vaenlasele vapralt vastu oma ainsa tanki ja kahe helikopteriga? Mammi võib mürki võtta, et need praegused suurimad pröökajad on esimesed, kes selles olukorras põõsasse poevad või mõnda sellisesse riiki pagevad, kus pagulasi juba tuhandete kaupa ees on.

Ei saa salata, et eks ole mammilgi see rahvuse kadumise hirm sügaval sisimas täiesti olemas. Samas on selge, et kui on midagi, mida sa muuta ei saa, siis püüa sellest vähemalt parim võtta. Kui nüüd säilitaks kaine mõistuse, sest see on see, mis on meid aidanud läbi paksust ja vedelast. On viimane aeg hüsteeria lõpetada ja asjast rääkima hakata. Kes on mammi, et nüüd valitsust õpetama hakata? Ainus õigustus oleks ehk see, et mammi võiks kõigi valitsusliikmete ema olla, kui just Jürgen Ligi välja arvata. Mammi tahaks küsida, mis paralleelmaailmas meie valitsus elab? Mitmes kord nad juba sama reha peale astuvad, sest kooseluseadusega oli sama lugu? Valitsuse kommunikatsioonibüroos töötab kirjade järgi 12 inimest, kas tõesti mõni neist ei võiks rahvast ka pagulasasjade seisuga kursis hoida? Seda enam, et inimeste jaoks ei näi praegu olevat midagi tähtsamat. Kas peame ootama, kuni kõik ennast segaseks mõtlevad?

On küll südasuvi, aga et me ei oleks nagu peata kanad, siis järgmine samm oleks omavalitsused tööle panna. Omavalitsustel on lihtne – ja eriti järgmisi valimisi silmas pidades – öelda pagulastele ei! Me ei võta siia ühtegi. Aga ometi, kas ei peaks korraldama rahvakoosolekuid, kuhu kindlasti oleksid kutsutud ka kohalikud tööandjad, ja püüdma kainelt läbi rääkida olukorra tõsiduse ning plussid ja miinused. Võib-olla annaks paari lapse lisandumine kohalikule koolile uue elulootuse? Ja milliseid töökäsi vajataks? Mis haridus ja millised oskused neil peaksid olema?

Mammi käis eelmise sajandi lõpus Soomes täiendkoolitusel ja tolles koolituskeskuses õpetati muuhulgas soome keelt ka pagulastele. Meie meelest oli see kujuteldamatu, aga seal õpetati soome keeles rääkima, lugema ja kirjutama viiekümneaastaseid inimesi, kes ei osanud lugeda ega kirjutada mitte üheski keeles. Alustada tuli sellest, kuidas pliiatsit käes hoida. Soomlastel oli selleks vastav metoodika olemas. Mammil pole aimugi, kas Eesti haridusministeerium või -asutused on selle peale juba mõelnud, aga ka selleks oleks viimane aeg. 

Siililegi selge, et kooselu inimestega, kellel on teistsugune usk, teistsugune kasvatus ja kombed, nõuab vastastikust soovi ja pingutust. Kui juba meie arusaamad elust erinevad Kreeka omadest nagu öö ja päev, kuigi kreeklastega me väidetavalt ometigi kiikusime samas hällis (ja kas ei meenuta see Kreeka jant kolme põrsakese lugu, välja arvatud see, et lullilööjad põrsakesed tõmbasid lõpuks saba jalga vahele ja läksid alandlikult tööka põrsa ukse taha), mis siis veel rääkida kaugematest kultuuridest. Antagu meile selleks pikka meelt ja kannatust. Kuidagi ei tahaks sattuda siin Rootsi olukorda, kus teistsuguste solvamise kartuses enam omaenda kombeid järgida ei julgeta. Rootsis on sellest järjest valjemini rääkima hakatud ja meie saaksime nende vigadest õppida.

Ju on võimalik seada asju nii, et hundid söönud, lambad terved. Aga kui veel keegi tuleb ütlema, et pagulased ihuvad siiatuleku ootuses nuge ja valmistavad pommivöösid, siis jah, mõni võib seda isegi teha. Samas sõidetakse liiklusavariides kogu aeg kedagi surnuks, aga mitte keegi ei ava veebilehekülge «Ei maanteeliiklusele!». Mis mõte on koguda allkirju leheküljele «Ei pagulastele!», kui hoopis mõttekam oleks algatada aktsioon «Ei islamivabariigile!».

Tegelikult muretseb mammi hetkel kõige rohkem selle pärast, et meie vaenust paksus õhustikus võib hoopis mõni seitsmendat põlve tõestatud eesti päritolu mees võtta nõuks hakata Anders Behring Breivikiks ning minna mõne vihatud erakonna suvelaagrisse.