Jüri Vendik

FOTO: Tairo Lutter

Eestil ja Lätil lõpuks vedas. Nad ei ole enam ainsad natsiriigid Euroopas – neid on nüüd üle kahekümne, kirjutab Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik.

Mainitud tõsiasi selgub Vene välisministeeriumi äsja üllitatud raportist «Neonatsism – ohtlik väljakutse inimõigustele, demokraatiale ja seaduse ülemvõimule». Selles ettekandes vaatlevad demokraatia ja seaduse ülemvõimu hälli ja lipulaeva diplomaadid olukorda 33 riigis – kogu ELis, Šveitsis, Norras, USAs, Kanadas ja muidugi Ukrainas – ning leiavad, et 26s neist on olukord natsismi ilmingute vallas murettekitav, mõnes aga on lausa ahastamapanev. Sealhulgas muidugi Ukrainas.

Tegelikult selgub see ülalmainitud tõsiasi mitte niivõrd ettekande tekstist, kuivõrd selle sisukorrast, kust näeb, et just 26 riigi kohta on koostatud omaette peatükid. Neist pikim muidugi Ukrainast.

Aga ministeerium üritab küll diferentseeritud lähenemist näidata ega süüdista kõikide nende riikide ametivõime «neonatsismi» soosimises või selle peale läbi sõrmede vaatamises. Austria ja Saksamaa omi näiteks ei süüdista. Samas mõnes riigis on võimul olevad poliitikud Vene välisministeeriumi kinnitusel vägagi natsilembelised. Muuhulgas muidugi Ukrainas. No ja Eestis-Lätis, see on juba ammu teada.

Asi on aga selles, et nõndanimetatud lihtlugeja ei hakka läbi lugema ettekande 133 lehekülge. Lihtlugeja ei loe tänapäeval üldse midagi. Ta vaatab Vene riigitelevisiooni uudiseid, kust kuuleb, et Moskva on sügavalt mures neonatsismi õitsengu pärast 26 Euroopa ja Põhja-Ameerika riigis. Ukrainas eriti. Aga ka Eestis, Lätis ja USAs.

Vassimine ettekandes algab juba välisminister Sergei Lavrovi kirjutatud eessõnas. «Kahjuks hakkab vaktsiin natsiviiruse vastu nõrgenema», teatab minister. «See väljendub ilmekalt muuhulgas mõnes Euroopa riigis. Propageeritakse avalikult natsistlikke ideid ja väärtusi, pead tõstavad rahvusradikaalid. Erilist muret tekitab olukord Ukrainas...»

Keegi pole veel vist kunagi saanud Lavrovilt selget vastust küsimusele, milliseid «natsistlikke ideid» propageerivad need endiste liiduvabariikide poliitikud, keda Venemaa peab «rahvusradikaalideks». Mis pole ime.

Eessõnas aga järgneb Balti riikidele ammu tuttav jutt, kus igasugused katsed jõledast manihheistlikust Nõukogude «vabastamise» müüdist lahti saada sõimatakse «ajaloo falsifitseerimiseks» ja «natsismi rehabiliteerimiseks».

Kogu raport on koostatud niimoodi, et tekiks mulje, nagu ei tee paljud läänemaailma riigid meelega midagi arvukate kodukootud natside vastu, mõned aga lausa soosivad neid.

Milleks nimelt koostab Moskva selliseid teoseid? Ega ta ometi looda ju, et niisuguste «paljastamiste» järel hakkavad Euroopa riigid endisest agaramalt oma marurahvuslastega võitlema. Seda enam, et paljud nendest marurahvuslastest on nüüd Venemaa suured sõbrad ja liitlased.

Mõni aeg tagasi süüdistas Venemaa «natsismis» teatavasti peaasjalikult Balti riike ja – president Viktor Juštšenko ajal – Ukrainat, ning peamine eesmärk oli selge: endiste liiduvabariikide diskrediteerimine ja nõnda nende hoidmine oma mõjusfääris. Ei õnnestunud muidugi, aga diplomaadid said ülemustele ette kanda, et «me vähemalt üritasime».

Nüüd aga on vaenlaseks tehtud kogu läänemaailm, vastavalt laienenud on ka süüdistatavate ring ja arvatavasti muutus ka eesmärkide nimekiri.

Võideldes enda joonistatud vohava uusnatsismiga ja tõmmates samas pidevalt paralleele sellega, mis toimus 70 aastat tagasi (ka kõnealune raport on muidugi mõista pühendatud sellele aastapäevale), üritab Venemaa tõestada (kas endale?), et Suur Võit, mis andis talle suurriigi staatuse, on aktuaalne ka tänapäeval, et Venemaa on ka praegu, täpselt nagu 70 aastat tagasi, ülitähtis riik, mis võitleb kurjaga kogu maailma tuleviku eest.

Siin tekib muidugi küsimus, kes ja mis määral Venemaal seda tõesti usub. Õigemini, kui palju on selles jutus siirast soovi võidelda kas väljamõeldud või tegelike uusnatsidega. Karta on, et üsna palju.

Esiteks, kindlasti usuvad seda pilti miljonid Venemaa televaatajad. Aga ka üsna paljud diplomaadid või poliitikud, või riigiteenritest ajakirjanikud, kes seda pilti joonistavad, arvatavasti joonistavad seda ka enda jaoks. Siinkirjutaja on nii mõnegagi suhelnud. Tänapäeva infoühiskonna oludes mõneti hämmastav, aga tõsi. Inimesel on teadagi kombeks oma psüühilise rahu nimel uskuda seda, mis talle mugav on. Või vähemalt uskuda, et tema vale teenib kõrgeimat tõde.

Süüdistused natsilembuses, nagu ka Vene välisministeeriumi koostatud valged raamatud inimõiguste ja demokraatia põhimõtete rikkumistest lääneriikides on ka osa ebaausa vaidleja standardsest taktikast.

Tuleb kohe esitada vastupretensioonid, viia jutt kõrvalistele pisiasjadele, hajutada vaidluse sisu, tekitada järjest uusi vaidluspunkte, uputada oma väärtegude arutelu oponentide puudujääkide arutelusse.

Ja kui keegi nüüd hakkab Vene välisministeeriumi ettekannetes joonistatud pildiga tõsimeeli vaidlema, siis ongi osa eesmärkidest saavutatud.