Ivan Zassurski: normaalset meediaäri Venemaal enam pole

Ivan Zassurski Foto: Mihhail Fedin / Wikipedia

Venemaa meedias, ka internetis toimuvat võib iseloomustada sõnadega «inkvisitsioon» ja «tsensuur», ütles üks Moskva internetimeedia legendaarseid kujusid Ivan Zassurski intervjuus Jaanus Piirsalule.

«Teistmoodi mõtlevad inimesed eelistavad järjest rohkem vaikida,» nentis praegu Moskva Ülikooli uue meedia osakonda juhatav ja isiklikku internetiprojekti «Chastnyi korrespondent» juhtiv Zassurski.

Pärast kahe ja poole aasta taguseid protestimeeleavaldusi ning araabia kevadet võttis Kreml tõsiselt ette katse saada kontrolli alla Venemaa internetikeskkond Runet. Millised peamised protsessid on Runetis toimunud? Kuidas suhtuda arvamusse, et Runetis on toimunud oluline meeleolu nihe – opositsioonilisest võimumeelseks?

Käib kaks peamist protsessi. Esiteks, väga tugevalt muutus Runeti auditoorium. Need inimesed, kes varem kasutasid rohkem traditsioonilist meediat, tulid nüüd online’i. Need on hoopis teistsugused inimesed, nende kultuuriline taust on teistsugune. Interneti kasutajate esimene põlvkond oli enamikus liberaalsete, idealistlike vaadetega. Venemaal oli interneti kasutamise pioneeride hulgas enamik teadusinimesi. Praegu on rohkem kui pooled kasutajatest tavalised kodanikud ja selge, et meeleolu internetis on seega lähemal kogu ühiskonna meeleoludele Venemaal. Selles suhtes on teil õigus.

Aga need inimesed, kes kunagi Runetis tooni andsid, ei ole ka kuhugi kadunud. Nad on endiselt jäänud arvamusliidriteks. Jah, nende elu on raskemaks tehtud, aga nad jätkavad tegutsemist.

Milline on teine oluline muutus Runetis?

Runeti võtmeväljaannete kontrolli alla võtmine. Juhtus see, mis on Venemaal juhtunud muu meediaga – omandi kontsentreerimine. Enamik ressursse, mis vastas liberaalse põlvkonna vaadetele, läks uute omanike kätte. Või kui ei vahetunud omanik nagu Lenta.ru puhul, siis vahetus sisuliselt kogu toimetus.

Esmapilgul võib tõesti tunduda, et Runetis toimus meeleolude-vaadete muutus, aga tegelikult toimus arvamuste kihistumine. Aga näiteks sotsiaalvõrgustikes – Facebookis, Twitteris, VKontakte keskkonnas – on liberaalsel kontingendil endiselt väga tugev hääl. Loomulikult käib nüüd võitlus selle eest, et Facebook ja Twitter keelata.

Kas sel põhjusel ongi tekkinud mõte piirata Runeti sõltuvust välismaailmast või vajaduse korral lülitada see sootuks autonoomsele režiimile?

Kremli ülesanne oli leida sihtrühm, kelle toel nad läbivad järgmised valimised (2016 riigiduuma ja 2018 presidendivalimised – J. P.). Nad otsustasid, et sellised sihtrühmad on hariduseta inimesed, töölised, ametnikud. Sellepärast tegutsevad nad praegu väga agressiivselt ja teevad kõva kära, et riik on vaenlastest ümber piiratud jne. Nende peal see töötab. Teised elanikkonna grupid on teistsugusel arvamusel ja minu meelest tekib selliseid järjest rohkem. Interneti väljalülitamine välismaailmast siin ei aita, sest 140 miljonit inimest on piisav hulk, et riigi sees oleksid erinevad seisukohad.

Kas võib öelda, et Runeti suurtes uudisteportaalides on nüüd valdav meeleolu võimumeelne?

Muidugi, sest võimude surve oli mitu aastat tugev. Nüüd võeti vastu seadus, mis piirab välisosaluse meediaettevõttes 20 protsendiga. Agenda on selge: kontrollida meediat võimalikult tugevalt absoluutselt kõikides meediasfäärides.

Internetikäitumise uurija Fjodor Krašeninnikov väidab, et suur osa veel kaks-kolm aastat tagasi Kremli suhtes kriitilistest internetikommentaatoritest toetab praegu avalikult Kremli ettevõtmisi, näiteks Krimmis ja Ukrainas. Mis te sellest arvate?

See on ajutine, see on spordivõistluse efekt. Algas kõik Venemaale väga edukatest Sotši olümpiamängudest, pärast seda tulid Ukraina sündmused ja Krimm. Kõik olid loomulikult Krimmi Venemaa koosseisu astumise poolt, sest enamikule venemaalastele oli see iseenesest mõistetav. Donetski ja Luganskiga pole ega tule kogu Venemaal sellist ühist tunnet.

Te tõite enne näiteks Venemaa ühe suurima uudisteportaali Lenta.ru, kus omanik vahetas sõltumatu toimetuse ilmselgelt Kremli survel sõnakuulelikuma toimetuse vastu.  Kas on veel mõni hea näide, kuidas internetikanal tõmbub võimude survel tagasi?

Dožd näiteks! (Tegemist on Venemaa populaarseima sõltumatu telekanaliga, millel algul piirati levivõimalusi ja hiljem keelati reklaamimüük nagu ka teistel Venemaa satelliitkanalitel – J. P.)

Aga telekanali Dožd sisu ju ei muutunud isegi pärast pikaajalist survet võimumeelseks?

Ei muutunud, aga ma arvan, et nende sisu muutub aja jooksul ettevaatlikumaks. Sa lihtsalt ei saa enam endale lubada neid asju, mida varem. Saate aru? Vastu on võetud nii palju erinevaid seadusi, et ükskõik mis puhul ja kelle vastu saab midagi piiravat ikka kasutada.

Kuidas lõi Kreml sellise süsteemi, mis võib sisuliselt iga kell suvalise väljaande kinni panna?

Vastu võeti palju igasuguseid pealtnäha õigeid seadusi, mis piirasid lasteporno, suitsiidi, narkomaania reklaamimist ja levitamist. Järgmine samm oli see, et kui oli olemas seadus, siis tuli muidugi luua kontrolli- ja karistamismehhanism. Nagu need mehhanismid olid loodud, tuli palju igasuguseid ideid: kuidas jääb autoriõigustega, tuli piraatlusevastane seadus, mis lubab saite blokeerida jne. Kokkuvõttes, tasapisi loodi niimoodi sammhaaval mehhanism, mis nüüd lubab blokeerida ükskõik millise saidi, kui on vaja. Täielik inkvisitsioon. Väga lihtne on praegu kellelegi selgeks teha, mis temaga juhtub, kui ta halvasti käitub.

Uute piiravate seaduste abil on Venemaal blokeeritud juba mitu saiti, kuigi enamikku neist – näiteks grani.ru – saab välismaal endiselt edukalt lugeda.

Jah, aga küsimus on, kuidas teenida välismaiste lugejate pealt. Asi pole ju ainult vabaduses, vaid ka selles, et on vaja ka elada. Osa juba võrdleb toimuvat 17. sajandiga – sa võid küll ajalehte kirjastada, aga tingimusel, et raha selleks annab kardinal Richelieu. Mõte on selles, et tänapäeva Venemaal peab sul lehe väljaandmiseks olema patroon. Selles mõttes normaalset meediaäri tänapäeva Venemaal pole, meediaäri on rohkem sellise agendi staatuses.

Toimub tugev kihistumine. Varsti näete, et Vedomosti tuleb ilmselt maha müüa, Forbes tuleb maha müüa. Välisomanikele luuakse Venemaal lihtsalt sellised tingimused, et neil pole enam huvitav sellega siin tegeleda. (Seaduse järgi võib välisosaluse suurus Venemaa meediaettevõttes olla 20 protsenti – J. P.)

Kas siis jääbki normaalsetest päevalehtedest alles veel vaid RBC Daily, millel on venelasest suuromanik, miljardär Mihhail Prohhorov?

Küll Prohhorov ka otsib, kellele see maha müüa. Saage aru, et meediaäri – peale selle, et see toob probleeme kaela – on praegu Venemaal ka lihtsalt väga halb äri.

Mida arvate sellest, et Vene opositsiooniline meedia teeb koostööd näiteks Baltimaade meediaga, avades venekeelseid saite või vahetades sisu?

See kõik on muidugi tore, aga Venemaal ei muuda see midagi. Need saidid ei saa absoluutselt kuidagi mõjutada agendat Venemaal. Kui ühiskonnas mingid vaated tugevalt domineerivad, siis opositsiooniline vaade muutub järjest vaiksemaks. Teistmoodi mõtlevad inimesed eelis­tavad järjest rohkem vaikida, et mitte minna järjest suureneva enamusega vastuollu. Seda nimetatakse vaikimise spiraaliks.

Muidugi, õnneks on veel Dož­d ja sotsiaalvõrgustikud, mis aitavad teistmoodi mõtlevatel inimestel Venemaal olla normaalses psüühilises seisundis, sest nad saavad endasuguste mõtteid lugeda ja kuulata. Aga neile avaldatakse järjest tugevamat survet. Olukord on selline, et meil on palju inimesi, kes mõtlevad huvitavalt ja teistmoodi, aga ühiskonna enamus ei taha neid lihtsalt kuulata, neid blokeeritakse, piiratakse avaldamist. Olukord pole mitte lihtsalt halb, vaid sisuliselt oleme kogunenud juba [vaba ajakirjanduse] peiesid pidama.

Kuidas konkreetselt käib see omanike mõjutamine? Kas Lenta.ru miljardärist omanik, üsna liberaalsete vaadete poolest tuntud Aleksandr Mamut lihtsalt kutsuti Kremlisse ja kästi, et vaheta toimetus «normaalse» vastu välja?

Mamut on muidu väga korralik ja hea inimene. Aga! Kui sa oled Venemaal millegi omanik ja sul on raha, siis saab sult ära võtta kõikvõimalikku omandit, tehaseid, maju, võidakse kohtuasju algatada. Mina näiteks olen vaene, mida on minult ära võtta? Ma olen siin riigi palgal, mu palk on 25 000 rubla. Aga rikas olla on Venemaal väga raske. Ja Mamut on miljardär. On teada, mis juhtus Hodorkovskiga, mis praegu toimub Jevtušenkoviga. Mamut ilmselt ei tahtnud sellisesse olukorda sattuda.

Mamutil ei olnud erilist valikut?

Mamutil ei olnud valikut. Aga kui see Lenta.ru lugu lühidalt kokku võtta, siis meil on tsensuur! Ma muide arvan, et kõige praeguse põhjus on 1993. aastas. Sest kui tulistatakse parlamenti ja kõik ümberringi karjuvad «hurraa», siis mis sellest välja tuleb! Lääs loeb perifeersete riikide jaoks diktatuuri normaalseks. Jeltsin oli see, kes esimesena läks sõltumatu televisiooni kallale, sest Berezovski pidi talle valimised võitma. Pärast Jeltsin tahtis ja pani Putini enda asemele. Venemaal on diktatuur juba 1993. aastast ja kõigil on ükskõik. Nüüd läks 20 aastat mööda, ja järsku kõik ärkasid: oh, jube, Venemaal on diktatuur.