Oskar Ellek 1920ndatel aastatel Moskvas.

FOTO: Eesti Riigiarhiiv

Enamlaste oktoobripööre avas tee uue ühiskondliku ja sotsiaalse eliidi hulka paljudele seiklejatele ja avantüristidele, aga ka kriminaalsele elemendile. 1922. aastal asutati Nõukogude Venemaal Vanade Bolševike Selts, mille liikmeks pürgijatelt nõuti vähemalt 18-aastast parteiliikme staaži.

Elitaarse vähemuse hulka püüdlemise puhul on paradoksaalne, et kui see liiga kiirelt kasvab ja terendab oht, et vähemus võib mingil hetkel muutuda enamuseks, siis eraldub vanast ja kasvavast grupist väiksem. Selles osas ei olnud isegi erandiks kõiges püüdlikult «vanale ühiskonnakorrale» vastandunud Nõukogude Venemaa. Enamlaste partei liikmete arv oli kodusõja aastatel 1918–1921 kasvanud 170 000-lt 732 000-le ning Vanade Bolševike Seltsi (keda 1920. aastatel ülistati kui «leninlikku kaardiväge») liikmeks pürgis ka hulk eestlastest ja lätlastest enamlasi.

Suurema osa nende nimesid ei leia aga hilisematest nõukogude entsüklopeediatest ega ajalookirjandusest, kuna suur osa nn vanadest bolševikest jäi 1930. aastatel stalinliku repressiivaparaadi hammasrataste vahele (selts ise likvideeriti 1935. aastal – T. M.). «Vanade bolševike» oma käega täidetud avalduseankeete ning elulookirjeldusi säilitatakse tänapäeval Moskvas asuvas endises parteiarhiivis, mis kannab ametlikku nimetust Venemaa Riiklik Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Arhiiv.

Ligi paarikümne eestlasest «vana bolševiku» elulookirjeldusest värvikaim kuulub ehk Oskar Ellekile (1875–1933), nelja riigi vanglates istunud enamlasest seiklejale, hilisemale veriste kätega tšekistile ja Kominterni agendile Esimese maailmasõja järel käärinud Saksamaal.

Oskar Ellek sündis 1875. aastal Tallinnas sepa perekonnas. Ta on oma autobiograafias kirjeldanud, kuidas isa suurimaks unistuseks oli, et poeg omandaks ülikoolihariduse. Vanemate kohta on ta ühtlasi märkinud, et ema oli sügavalt usklik, kuid lisanud, et temast endast sai ateist pärast seda, kui luges 19-aastaselt prantsuse kirjaniku ja filosoofi Ernest Renani «Jeesuse elu» (omal ajal menuk, mis pärast ilmumist 1863. aastal kirikuringkondades palju pahameelt tekitas, kuna Renan vaidlustas Jeesuse jumalikkuse – T. M.).

Noore Elleki gümnaasiumi­õpingud katkesid isa surma järel ning ühtlasi purunesid unistused õpingutest kõrgkoolis. Selle asemel õppis ta vabrikutöö kõrvalt lukksepaks.

1894. aastal jättis Ellek Tallinna ja läks sarnaselt paljude toonaste noorte eestlastega õnne otsima impeeriumi pealinna Peterburi (eestlaste arv Peterburis 1890. aastate jooksul peaaegu kahekordistus, küündides kümnendi lõpuks 13 000ni – T. M.). Peterburis töötas ta mitmes tehases, kuni 1897. aastal leidis tööd Venemaal vastavatud Ericssoni telefonitehases, mis oma rajamise hetkel kuulus maailma suurimate hulka.

Peterburis elades sattus Ellek seal elanud ja õppinud eesti rahvusest haritlaste ja tudengite seltskonda ning hakkas oma sõnul esimest korda elus poliitika vastu huvi tundma. Peterburis tutvus ta teiste hulgas Hans Pöögelmanni ja Viktor Kingissepaga (astus 1906. aastal Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonda, kuid lõpetas sama ülikooli 1917 juristina – T. M.).

1904. aastal astus Ellek Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liikmeks ning temast sai üks Ericssoni tehase vabrikukomitee juhte. 1905. aasta revolutsiooni päevil tuli Ellekil pool aastat istuda Peterburi Krestõ vanglas, kus poliitvangidena on 20. sajandi algul kinni peetud ka näiteks mitmeid enamlaste juhte eesotsas Lev Trotskiga, Vene Ajutise Valitsuse hilisemat peaministrit Aleksander Kerenskit, kadettide partei juhti Pavel Miljukovi, aastatel 1910–1911 ka Konstantin Pätsi.

Pärast vabanemist 1905. aasta juunis sai Ellekist põrandaalune ja tagaaetav. Nagu ta ise oma eluloos märgib, oli ta 1906. aastast partei sõjalise organisatsiooni liige ning «võttis osa erinevatest eksproprieerimistest partei vajaduste tarbeks» Peterburis ja Moskvas.

Põhimõtteliselt tegeleti eksproprieerimise sildi all bandiitlusega, kuid ka näiteks tulevase Nõukogudemaa juhi Jossif Stalini parteiline karjäär sai tuule tiibadesse Kaukaasias toime pandud röövidega 1906–1907, mille käigus langes tema juhitud jõugu saagiks pankadest, rongidest ja linnakassast kokku ligemale miljon rubla. Kuna jälitajad hakkasid Ellekile Venemaal lähedale jõudma, saabus ta 1907. aastal valenime all Tallinna.

Ellek arreteeriti, kuid tema õnneks ei suutnud politsei tema isikut Tallinnas tuvastada. Vabanenud samal aastal, põgenes ta Helsingisse ja sealt edasi Saksamaale, kus seadis ennast paljude toonaste vene poliitemigrantide kombel sisse esialgu Berliinis, kust Preisi politsei ta juba 1908. aastal välja saatis. Edaspidi elas Ellek osariigina Saksa keisririigi koosseisu kuulunud Württembergi kuningriigi pealinnas Stuttgardis.

Saksamaal elades võttis Ellek osa ka kohaliku sotsiaaldemokraatliku partei tegevusest, luues sidemed mitmete hilisemate Saksa Kommunistliku Partei liidritega, teiste hulgas August Thalheimeriga (1884–1948) ning Jacob Walcheriga (1887–1970), mis talle hiljem Kominterni agendina novembrirevolutsiooni-järgsel Saksamaal ilmselt kasulikuks osutus. Ka Württembergis tuli Ellekil lühikest aega vanglas istuda ning pärast vabastamist 1913. aastal Saksamaalt sootuks lahkuda.

Järgnevaks kolmeks aastaks sai tema elukohaks Pariis, kus kuulus sealsesse enamlaste rakukesse, mille liikmeid peeti üleval parteikassast. 20. sajandi poliitiliste emigrantidega oli üldiselt selline lugu, et aadlisoost ja kodanlastest poliitpõgenikke toetasid sagedasti nende jõukad sugulased (näiteks pidas Lev Trotskit suuresti üleval tema vabrikandist onu), enamlaste jt tugeva organisatsiooniga poliitilised rühmitused suutsid oma liikmeid välismaal toetada ka parteikassast (mh kanti liikmeannetuse suurus ja selle tasumine toona igale parteipiletile). Muidugi puudutas see viimane eelkõige parteijuhte, väiksemad tegelased pidid ennast emigratsioonis sagedasti ka musta tööga elatama.

Pariisis tutvus Ellek Abram Bellenkiga (1882–1941), kes elas Pariisis juba 1904. aastast, töötades seal kingsepa ja trükitöölisena, kuid kellest sai pärast enamlaste oktoobripööret kõrge tegelane enamlaste repressiiv­aparaadis (tšekaas, GPUs ja ­NKVDs). 1920. aastate algul juhtis ta muu hulgas tšekaa eriosakonda, mille funktsiooniks oli tagada nõukogude kõrgeimate riigitegelaste (sh Lenini, keda Bellenki isiklikult tundis aastatest 1909–1912, kui Lenin elas Pariisis – T. M.) julgeolek. Esimese maailmasõja ajal, 1916. aastal arreteerisid Elleki prantslased, kes kahtlustasid teda sakslaste kasuks spioneerimises. Pärast vabanemist 1917. aastal elas ta Inglismaal Southamptonis ja Londonis, kus taas tekitas pikalt Saksamaal elanuna kohalikus vastuluures kahtlusi ning arreteeriti vaenlase kasuks spioneerimises kahtlustatuna.

Ajal kui Ellek 1917. aastal Londonis vanglas istus, langes näljamässust välja kasvanud veebruarirevolutsioonis (mis uue kalendri järgi leidis aset hoopis märtsis – T. M.) Venemaal tsaarirežiim. Vabanemise järel 1917. aasta juunis kiirustas ta pärast kümneaastast sunnitud eemalolekut tagasi Venemaale, kus leidis esialgu Petrogradis tööd telegraafiaparaate tootnud tehases.

Pärast enamlaste oktoobripööret sai Ellek emigratsioonis tekkinud tutvusi ära kasutades (eelkõige toetas Ellekit pärast tagasipöördumist vana tuttav Bellenki) detsembris 1917 tööle Välisasjade Rahvakomissariaati, kus töötas lühikest aega osakonnas, mille ülesandeks oli jälgida välismeediat ja muu hulgas koostada vastavaid ülevaateid välisasjade rahvakomissarile Trotskile.

1918. aasta mais läks Ellek tööle Moskva tšekaasse, kus tema soovitajateks ja soosijateks olid tema tuttavad, Abram Bellenki ja Viktor Kingissepp. Kui Punaarmee valmistus pärast Saksamaal aset leidnud novembrirevolutsiooni taas Eestisse tungima, komandeeriti Ellek sarnaselt mitme teise samal ajal tšekaas töötanud eestlasega Narva rindele. Eestis sai temast 5. detsembril 1918 asutatud Narva kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni esimees. Kuni 1919. aasta 18. jaanuarini, mil Vabadussõjast osa võtnud soome vabatahtlikud Narva Punaarmeelt tagasi võtsid, jõudis Ellek allkirjastada 53 inimese surmaotsuse, mis viidi täide Joala mõisa metsas asunud Kreenholmi vabriku sibiaukude juures. Ohvrite tapmiseks kasutati lisaks tulirelvadele ka kange, labidaid ja püssipärasid. Pärast seda kui enamlastel tuli Narvast põgeneda, tegutses Ellek lühikest aega ka komissarina Võru ja Valga kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonide juures.

1919. aasta kevadel sai Ellekist Eesti Töörahva Kommuuni esindaja Moskvas. Pärast kommuuni laiali saatmist 4. juunil 1919 asus ta aga tööle vene enamlaste poolt maailmarevolutsiooni «eksportimiseks» loodud Kominterni juures. 1919. aasta sügisel sai Ellek välisülesande – ta lähetati põrandaalusena Saksamaale, kus pärast Esimest maailmasõda olid ühiskonnas pinged viimase piirini kasvanud ning kus vene enamlased uskusid peagi lahvatavat tervet Lääne-Euroopat haaravat maailmarevolutsiooni.

Elleki ja teiste arvukate Kominterni agentide tegevus jäi maailmarevolutsiooni avantüürile kulutatud üüratute summade kiuste siiski tulemuseta. Ellek naasis Nõukogude Venemaale 1920. aasta mais, jätkas tööd Kominterni välisasjade büroos ja lähetati 1922. aastal, kui sisepoliitiline olukord Saksamaal taas pingestus, tööle Nõukogude saatkonda Berliinis, kus ta ametlikult töötas väliskaubanduse alal. Pärast seda kui saksa kommunistide mäss Hamburgis 1923. aasta oktoobris nurjus, kutsuti Ellek kiiresti Saksamaalt Moskvasse tagasi.

1923. aasta novembrist kuni surmani 1933. aastal töötas ta ametlikult tehnilise eksperdina riiklikus ettevõttes Gostorg, mis oli vastutav väliskaubanduse eest (endise tšekisti tööülesandeid olemasolevate allikate põhjal on raske selgitada, kuid endiseid tšekiste töötas väliskaubanduse ja -suhtlusega seotud struktuurides juba toona palju ning suur osa kandiski erinevaid «tehnilise spetsialisti» ametinimetusi).

Oskar Ellek suri 1933. aastal, kuid võimalik, et see päästis teda samast saatusest, mis sai 1930. aastate nn suure terrori aastatel osaks enamikule vanadele bolševikele ja kamraadidele tšekaast ehk mahalaskmisest või kadumisest GULAGi töölaagrite lõputusse arhipelaagi.

Näiteks arreteeriti 1938. aasta puhastuse käigus Elleki kunagine soosija Bellenki, keda koos mitme teise juudi päritolu tšekistiga süüdistati osavõtus Genrihh Jagoda (1891–1938) organiseeritud kontrrevolutsioonilisest vandenõust.

Bellenki lasti 16. oktoobril 1941 Moskva oblastis asuval kurikuulsal Kommunarka polügoonil maha, tema õde, naine ja lapsed saadeti kui kodumaa reeturi perekonna liikmed (Член семьи изменника Родины ehk toonases julgeoleku bürokraatlikus ametikeeles ЧСИР, teise analoogse kategooriana esineb ЧСВН – Член семьи врага народа ehk rahvavaenlase perekonnaliige – T. M.) töölaagritesse.

Autor valmistub tänavu kaitsma Tallinna Ülikoolis doktoritööd, mis käsitleb valget ja punast terrorit aastatel 1918–1919.