Haridusminister Tõnis Lukase otsus loobuda nii lapsevanemaid kui õpetajaid kohutanud põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise kavast on iseenesest kiiduväärt.
Sigrid Kõiv: mõistlik samm
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
30. jaanuar 2010, 00:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte sellepärast, et Eesti haridusvõrk oleks seisundis, mida pole enam võimalik parandada.
Haridusministri taandumine on mõistlik samm seetõttu, et kui suurejoonelisel plaanil puudub toetus nende hulgas, kelle elu see otseselt puudutab hakkab, tähendab kavast loobumine inimestega arvestamist. See viimane ei ole Eesti poliitikas kuigi tavaline, meenutagem siinkohal näiteks kas või töölepinguseadusega toimunut, mida ametiühingud siiani valitsusele ette heidavad.
Enamasti ei saa seadusi teha nii, et kõik oleksid täiesti rahul. Sageli tähendab süsteemi muutmine osa inimeste elus ebamugavaid muutusi. Kuid siiski peaks nii ulatuslikule ettevõtmisele nagu koolivõrgu reform eelnema vähemalt mingigi ühiskondlik konsensus. Praegu läks kava ees ja arutelu alles selle järel ning nii ei peaks sellised asjad käima.