Talv kutsub meid välja, akna alt loodusesse härmalõngu imetlema. Talve kutse. Me ei ütle «väljakutse», ehkki tuletuslikult on see sõna ka siin mõeldav, aga mängu rikub ära tema tähenduslik varjund, mis tekitab ärevust.
Helju Vals: meid kutsutakse välja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Härmatisel pole väljakutsuvust, see on räästapurikatel, mis küll samuti on looduse kunstilooming. Ilusad, kuid ohtlikud. Postimehest: «Jääpurikas seiskas trammiliikluse.»
Lisaks tehti «lume- ja purikatrahve 25 000 krooni eest». Trahve määrab politsei, kes saab lõputult väljakutseid. Mis veel rääkida väljakutsetest kiirabile.
Leht kirjutas, et Tornimäe hoone juurde kihutas «kõrgendatud väljakutse tõttu kuus päästeautot». Ei oska ainult arvata, kas kõrgendatust põhjustas see, et tuld märgati maja ülemistel korrustel.
On ka olemas sõna «kutsung», mis tähendab signaalikombinatsiooni raadiojaama väljakutsumiseks. Ja veel! Vana aus inglise Silvet ütleb «callgirl’i» eesti vasteks «väljakutsetüdruk» (kutsutakse telefoni teel) – miks me seda sõna ei pruugi, oleks pringim kui «lõbunaine» ja siledam kui «prostituut».
Sõnaraamatud ei ole ainult sõnad. Nad on ka näitelaused, mis sõnu seletades annavad hariva pildi rahva elukäigust ja mida mina seetõttu loen erilise himuga, sellist himu soovitan teilegi.
Mõistagi on «väljakutse» ÕSis sees (1999 ja 2006). Välja kutsutakse kahevõitlusele. Kiirabist ja politseist oli meil juba juttu, lisagem remondi- jm abimehed, vastasvõistlejad näiteks tennises. Nüüd aga: «See lavastus {on teatrile väljakutse}→ paneb teatri proovile, on teatrile proovikivi.» Näitelauses toodud looksulud tähendavad, et kui vähegi saad, siis jäta «väljakutse» välja.
Armas eesti ajakirjandus ei jäta. Seda siin öeldes on mul kurgus naerusegune nutt: «väljakutsetest» on saanud eesti meedia tipplemmik! Säh sulle looka ja sulgusid.
Võtame Koit Toome ette. Toome on ise tipp ja tunnistab ainult seda üht tippsõna. Õhtulehe ajakirjanikule vastates moodustas ta otsekui helilindilt selliseid lauseid: ««Ämbliknaise suudlus» on siiani minu elu suurim väljakutse, aga ma pole kunagi põnnama löönud ja olen kõik väljakutsed vastu võtnud, mis elu ette visanud on» ja «iga kord, kui ma laval seda etendust teen, on see tõsine väljakutse».
2006. aasta ÕSi, sellesse uuemasse, on vahepealne aeg lisanud veel ühed, nii-öelda vaba teema looksulud: «Mind ootavad ees uued {väljakutsed} ülesanded.» Vabateemavestluses vastas Tiit Pruuli kunagi oma küsitlejale: «Ah et väljakutse? Minu väljakutse on 112.» Ehk peaks Pruuli oma vaimukust kordama nii valjul häälel, et see kostaks ka tänasesse päeva.
Tavaline täna algab nõnda. Vaevalt oled värske lehe kätte võtnud, kui sind juba kutsutakse välja näiteks koos Kuldar Sikuga, kes «on uueks väljakutseks valmis» (pildiallkirjast). Selgub, et rallimees, kes vahepeal juhendas noori huvilisi, tahaks jälle proovida eliidi tasemel sõitu. Kirjutada «uus ülesanne» on küll õige ja hea, aga tundub … maiselt mage.
Meedia valib «väljakutse» – milline lennukus! Lehelugejad ja raadiokuulajad peavad lakkamatult lennus olema, mis meil üle jääb. Puhkust tahaks.
Puhkus saabus lihtsa uudisega – ei mingit väljakutsuvust: Juhan Partsi ja Daisy Taugi perre sündis esimene ühine laps, ka see poiss «vaatas maailmale otsa». Jaanuarikuu meedia kõige ilusam, kõige elusam sõnastusnäide.