Anto Liivat: Rahvaliit, kas rikas pruut või riiukukk?

Anto Liivat. Foto: Rahvaliit

Rahvaliidu juhatuse liige Anto Liivat kirjutab, et Keskerakonna ja Rahvaliidu ühinemisel tekiks Eesti suurim poliitiline jõud, mis otsustaks nii järgmise peaministri kui ka presidendi isiku.

Vaatamata viimastel aastatel Rahvaliitu räsinud kohtuprotsessidele ja esmapilgul kehvapoolsetele valimistulemustele paistab siiski tegemist olevat arvestatava poliitilise jõuga, kel ei näikse kosilastest puudust tulevat.

21. oktoobril, mõni päev pärast kohalikke valimisi, esitas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Rahvaliidu juhatusele ettepaneku alustada ametlikke kõnelusi Rahvaliidu liitumiseks Keskerakonnaga. Ettepanek, mis algab erakondade liitumise sooviga, lõpeb aga üleskutsega, et aktiivsed ja südametunnistusega rahvaliitlased kõneleksid edaspidi kuuldaval häälel Keskerakonna lipu alt.

Samal päeval tegid Rahvaliidu juhatuse liikmed Jaak Allik, Tiit Tammsaar, Jaan Õunapuu ja Jaanus Männik erakonna liikmetele ettepaneku alustada kõnelusi ühinemaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eestimaa Rohelistega ning Eestimaa Roheliste peasekretär Ain Kabal tundis huvi, kas Rahvaliit on juba mineviku varjudest vabanenud.

Miks peaks keegi siiski Rahvaliidu vastu huvi tundma, kui tegemist on hääbuva ja marginaalse poliitilise jõuga, nagu mõned analüütikud ja arvamustoimetajad väidavad? Vastus peitub kohalike omavalitsuste valimiste tulemustes. Eestis on 3076 kohalike omavalitsuste volikogude liiget. Möödunud valimistel valiti volikogudesse 298 rahvaliitlast ja 40 parteitut Eestimaa Rahvaliidu erakonnanimekirjades. Kokku seega 11% valituks osutunutest.

Eestis ei ole ühtegi maakonda, kus vähemalt ühes omavalitsuses poleks Rahvaliidu nimekiri või rahvaliitlaste valimisliit saavutanud võitu. Sellist tulemust ei ole ette näidata ühelgi teisel erakonnal. Näiteks ennast edukaks kuulutanud Isamaa ja Res Publica Liit ei saanud ühtegi võitu Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Saaremaal, Põlvamaal ega Pärnumaal.

Keskerakond ei saanud ühtegi võitu Võrumaal, Läänemaal ega Raplamaal. Ida-Virumaal, mis juba kuulutati Keskerakonna kantsiks, on kokku 22 omavalitsust, millest Keskerakond võitis vaid neljas suuremas.

2011. aastal toimuvad taas presidendivalimised, mis suure tõenäosusega ei leia lahendust riigikogus, kus valituks osutuv kandidaat peaks saavutama riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamuse. Valimiskogus, mis moodustatakse riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest, on Rahvaliidu ligi sada vallajuhti arvestatav jõud.

Siinkohal ei tundugi Keskerakonna soov Rahvaliit üle võtta enam nii väga üllatav. Erakondade liitumisel tekiks Eesti suurim poliitiline jõud, mis otsustaks nii järgmise peaministri kui ka presidendi isiku. Pisut diplomaatilisemalt on seda mõtet väljendanud ka Rahvaliidu juhatuse liige Tarmo Mänd, nimetades Rahvaliidu ja Keskerakonna liitu suureks tsentrijõuks, mis tagaks poliitilise stabiilsuse.

Selle tsentrijõu moodustamine võimaldaks Keskerakonnal ühtlasi survestada vastseid Tallinna linna koalitsioonipartnereid sotsiaaldemokraate, sest praegusel presidendil kipub uues valimiskogus hääli nappima. Sotsiaal­demokraatidele on aga Ilvese jätkamine presidendina olulisemgi erakonna elujõulisuse märk kui Tallinna võimuliidus osalemine.

Siiski on Rahvaliidu ja Keskerakonna võimalike liitumisläbirääkimiste valguses tõstatunud ebamugav küsimus Keskerakonna ja Vene Föderatsiooni võimupartei Ühtne Venemaa 2004. aastal sõlmitud koostöölepingust. Keskerakond on öelnud, et leping on avalik, kuid ei pea olema politoloog teadmaks, et selliste lepingute tekst on alati steriilne ja üldsõnaline kompromiss. Tegelikult on avamata juba viis aastat tagasi sõlmitud lepingu põhjused, tagamaad ning ajendid.

Eelkõige huvitab mind ja mitmeid teisi rahvaliitlasi, milline oli Keskerakonna ja milline Ühtse Venemaa huvi lepingu sõlmimiseks ning kelle poolt ikkagi tuli initsiatiiv koostöösuhete loomiseks. Arvestades, et lepingu teemal ei ole ka ajakirjanduses suuremat diskussiooni toimunud, pakub avalikkusele kindlasti huvi ka Keskerakonna ja Ühtse Venemaa senise koostöö tulemuslikkuse küsimus.

Kes on ikkagi need Eesti teadlased ja ettevõtjad, kes Mailis Repsi viidatud erakondadevahelistesse komisjonidesse kuuluvad? Kes neid komisjone juhivad, kui tihti need kohtuvad ning kuidas vormistatakse tulemused? Kas viie aasta jooksul on tehtud näiteks edusamme Eesti jaoks oluliste kaubandus- ja põllumajandussuhete arendamisel Venemaaga?

Edusammude asemel kuuldub Venemaalt viimasel ajal hoopis murettekitavaid signaale. Mõelgem kas või riigiduumas 23. oktoobril heaks kiidetud seadusemuudatustele, mis legitimeerivad võimaluse kasutada relvastatud jõudu mõne teise riigi palvel tolle vastu suunatud kallaletungi ennetamiseks või oma kodanike kaitseks väljaspool Venemaa piire.

Lisame siia mitmete poliitikute hiljutised sooviavaldused Baltimaade valitsuste survestamiseks ja kaasmaalaste kaitse tõhustamiseks ning Ühtse Venemaa fraktsiooni ja riigiduuma esimehe Boriss Grõzlovi ootuse Keskerakonna võimuletulekust. Kas see ootus on seotud 2011. aasta riigikogu ja presidendivalimistega, jääb tõenäoliselt lihtsurelikele teadmata, kuid küsimus Keskerakonna ja Ühtse Venemaa lepingust on enam kui tõsine.

Nimetatud arengute valguses Venemaal tundub mõnede poliitikute jutt rahvaliitlaste tülinorimisest või Mart Laari poolt «Rahvaliidu poistele pähe istutatud» ideedest lihtsalt naiivne. Tõenäoliselt ei ole Mart Laaril juba ajaloolistel põhjustel kavatsust olla Rahvaliidu suhtes liigselt heasoovlik, isegi kui erakondade programmiline ühisosa on suur.

Rahvaliitlastel on enam kui kunagi varem põhjust mõelda erakonna ning selle maailmavaateliste ja programmiliste seisukohtade kuuldavaks tegemisele. Kui selleks on vaja kellegagi ühineda või luua uus erakond, tuleb seda teha. Kuid liitumine saab toimuda vaid pariteetsetel alustel ning eeldusel, et osapooltel on olemas hea tahe ausalt ja avatult teineteise küsimustele vastata.