Juhan Parts: kolmanda lapse seadus

Kolmikud. Pilt on illustratiivne Foto: Kalev Lilleorg / virumaa teataja

Eestlasele on oma kodu tähtis, ta ei kõhkle seda parandamast, kui selleks võimalusi tekib.

Kinnisvarapalavikujärgses Eestis ringi vaadates tuleb aga tõdeda, et otsa lõppema ei hakka meil mitte maa, vaid inimesed – ehe näide on kas või ettevõtjaid vaevav tööjõupuudus, mis seab paljude firmade ja sellega ka kogu Eesti majanduskeskkonna arengule piirid.

Kuidas lahendada demograafilist olukorda, kus lapsi sünnib peredesse üha vähem ja ühiskonnaliikmete keskmine vanus aina kasvab, selle üle murrab pead kogu Lääne-Euroopa.

See ei ole mingi saladus, et Eesti riik ja rahvas saab kaugemas perspektiivis kuni paarkümmend aastat püsima jääda vaid siis, kui meil tekib praegusest mitu korda rohkem peresid, kus kasvab vähemalt kolm last.

Mina leian, et üks võimalus selliste perede tekkimist soodustada on parandada paljulapseliste leibkondade eluasemetingimusi. Kuidas seda teha?

Korterite, majade ja maa hind on üsna kiiresti tõusnud tasemele, kus Eesti keskmise palgaga suurt midagi teha ei ole. Hindade mastaapne kerkimine tähendab muu hulgas, et näiteks ühetoalisest korterist kolmetoalisse või oma majja kolimine nõuab absoluutsummas varasemast rohkem lisaraha.

Suurema kodu vajadus

Pere suurenemisega tekib aga vajadus ka suurema kodu järele. Just sellest lävepakust üleaitamist vajavad pered, kes otsustavad muretseda kolmanda lapse. Minu meelest kaalub selle sihtrühma puhul ühiskonna huvi üles selleks vajalikud kulud.

Vaesusel on Eesti riigis kolmanda lapse nägu, sest statistika järgi langeb pere elatustase järsult just kolmanda lapse sündides. Lapsega seotud kulutused võivad olla tundmata maa esimest last ootavale perele, ent leibkonnas, kus on üks või kaks last juba kasvamas, on üsna realistlik ettekujutus, millised kulud lapse üleskasvatamisega kaasnevad.

Kui jooksvate kuludega saavad kolmanda või enama lapse muretsenud pered enamasti hakkama, vajadusel kohaliku omavalitsuse ja riigi toega, siis eluasemetingimuste parandamine käib paljudel üle jõu.

Uuringud on ka näidanud, et suur hulk lastega peredest kuuluvad n-ö eluasemevaeste hulka – nendel on tubade arv väiksem kui leibkonnaliikmete arv. Nii ei ole lastel võimalik vabalt oma huvialadega tegelda, õppida ja end vajadusel ka privaatselt tunda.

Vastutustundlikud vanemad, kes kaaluvad kolmanda lapse sündi, arvestavad ka lapsele kasvamiseks hea keskkonna võimaldamise suutlikkusega, ning kui seda pole, jääbki perekond kahe või ühe lapsega.

Paraku on praktika aga selline, et kolmelapseliste perede elamistingimused on keskmisest viletsamad. Novembri alguses avalikustatavas sotsiaalministeeriumi korraldatud uuringust selgub, et poolte lasterikaste perede kodu vajab kapitaalremonti, kolmandiku sõnul tuleb teha osaline remont. Ligi kümnendikul puudub soe vesi ja kanalisatsioon. See tähendab, et tuhanded lapsed elavad praegu viletsates tingimustes.

Mõni ime siis, et 2006. aasta leibkonnauuringu andmetel kahaneb kolme lapsega perede arv järsult – selliseid on Eestis vaid

13 000. Võrdluseks: ühe või kahe lapsega peresid on üle kümne korra enam, 190 000.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saadab lähipäevil teistesse ministeeriumidesse ja avalikuks arutamiseks kodutoetuse seaduse eelnõu, mida me ministeeriumimajas kutsume ka kolmanda lapse seaduseks.

Selle eelnõuga soovime muuta avaramaks perede võimalusi osta või korrastada kodu, mõjutada perede käitumist laste saamisel ning vähendada riski elamistingimuste parandamisel vaesusesse sattuda.

Sisuliselt tähendab see, et teeme ettepaneku maksta kolmanda (või neljanda, viienda jne) lapse sündimisel kinni väike, ent oluline osa pere eluasemelaenu põhiosast – alates 1500 kroonist kuus kümne aasta jooksul.

Tegemist ei ole sotsiaalhoolekandega ega toetusega selle klassikalises mõttes, vaid majandusliku meetmega, millega soovime aidata paljulapselistel peredel elamistingimusi parandada ja seeläbi saada riigile tulevikus väärt kodanikke. Töötute ja vähekindlustatute probleemide leevendamiseks on Eesti riigis teised võimalused.

Laste elu parandamiseks

Võiks ju küsida, miks mitte hoopis lastetoetusi suurendada. Meie eesmärk on tagada, et seda konkreetset raha kasutataks ainult ja ainult laste eluasemetingimuste parandamiseks.

Et see raha läheks ühemõtteliselt selleks, et lapsel oleks oma tuba või vähemalt õppimislaud, või et ta saaks ennast sooja veega pesta. Panga antud eluasemelaenu abil on seda kõige kergem tagada.

Kodutoetus võiks olla abiks neile peredele, kel kolmanda lapse sünniga jääks veidi laenuvõimest puudu.

Kümne aasta pärast, kui toetus lõpeb, on laenu põhiosa riigi toel tublisti vähenenud ning selleks ajaks on eeldatavasti ka laenumakse osakaal pere sissetulekus oluliselt väiksem. Trend on selline, et keskmine sissetulek kasvab kümne aasta perspektiivis kiiremini kui laenuintress.

Ja kümne aasta pärast oleks meil seega eeldatavalt rohkem peresid, kus on vähemalt kolm last. Ning vaesus ei oleks enam kolmanda lapse nägu.