Venemaa survestab Ukrainat selleks, et takistada Ukraina ja Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingu allkirjastamist. Venemaa laiem huvi on hoida endise Nõukogude Liidu osi nii majanduslikult kui poliitiliselt Kremli sõltlastena. Sellel taustal tekitab ka surve nõrgenemine küsimusi selle kohta, mida osapooled üksteisele tollisõja lõpetamiseks lubanud on.
Teine, seni vastuseta küsimus on: mis mõju avaldab Venemaa kaubandussõda Ukrainaga Euroopa Liidu poliitikale Ukraina suunal? Ukraina kaasamine, muu hulgas ka euroopalikku kaubandusse, on vägagi oluline strateegiline eesmärk ja mitte ainult Ukraina, vaid ka Euroopa Liidu jaoks.
Samas teame Ukraina inimõiguste ja demokraatia olukorrast, mille «õis» on endise peaministri Julia Tõmošenko vangistuses hoidmine. Kui valik oleks strateegiliste positsioonide kaotamise ja inimõiguste eest seismise vahel, siis milline on valik?
Kolmas küsimus puudutab Venemaa sekkumist Ukraina sisepoliitikasse. Viktor Janukovõtš sai Ukraina presidendiks Kremli soosikuna, ent on siiski edendanud ka liikumist lääne suunal. Spekuleeritakse, et Viktor Medvetšuki laialdase esitlemisega annab Kreml Janukovõtšile mõista, et nende soosik järgmistel Ukraina presidendivalimistel võib muutuda.
Neljandaks aitab pelgalt jõudemonstratsioon Venemaa ja Ukraina tollipiiril Kremlil ohjes hoida SRÜ liikmeid ja teisi naabreid. Ukraina kahju tollisõjast prognoositi 1,9 miljardi euro suuruseks poolaasta kohta – loomulikult on see arv hinnanguline, ent iseloomustab siiski kahjude mastaapsust. Arvestagem sedagi, et tollisõja kahju tuleb majandusmeestel ja poliitikutel vastu võtta kohe ja see võib varjutada strateegiliste valikute pikaajalist hinda.
Paljud riigid, teiste hulgas Eesti, toetasid Venemaa saamist Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks. Lootus oli, et kui Venemaa allub vabatahtlikult WTO reeglitele, muutub Venemaaga kauplemine kõigile lihtsamaks ja etteaimatavamaks.
Moskvas tegutseva SRÜ Riikide Instituudi direktor Konstantin Zatulin arvas, et nii Ukraina kui Venemaa kuulumine WTOsse ei muuda asja. Tema arvates leiab Kreml rohkelt «auke» WTO reeglites ja Ukraina kaebuste läbivaatamine organisatsioonis venib aastaid. Kui nii, siis ongi Kremlil võimalik teisi riike tollikiusuga survestada, vaatamata WTOsse kuulumisele.
Lõpuks taandub praegune Ukraina valik siiski dilemmaks sõltumatuse ja lühiajalise väidetava kasu vahel. Samasuguse valiku ees oli Eesti 1990ndatel, kui Jeltsini-aegne Kreml avaldas meile kaubanduskiusuga survet. Eesti valik oli selge ning edukas.