Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et protestikandidaat Indrek Tarandist on saanud lakmus või «mõõdik», millest selgub, kui paljud võtavad neid valimisi tõsiselt.

Eurovalimised kisuvad vägisi absurdseks. See, keda ja mis otstarbeks tuleks valida, ja see, missuguste argumentidega valijaskonda agiteeritakse, pärineks nagu eri ooperitest.

Näiteks sattusid mu postkasti kahe suurema erakonna reklaamid. Keskerakonna omas on retooriline küsimus: miks peaks valima nende poolt? Ja pärast nende poolt riigikogule esitatud ja seal tagasi lükatud ettepanekute loetelu summeeritakse: «See on Sinu võimalus näidata, et sa ei ole rahul Eestis toimuvaga. See on Sinu võimalus protestida valitsuse vastu, mis süvendab majanduskriisi ja kasvatab tööpuudust!»

Aga ega Reformierakond põhimõtteliselt erine. Nende reklaamilehest Eurotegijad loeme: «Kui tahad, et vanemahüvitis jääks alles ja Sinu maksud ei tõuseks, vali 7. juunil europarlamenti Reformierakond.»

Mis jama see on? Loomulikult me teame, et valimistel väljendub alati lisaks konkreetsele seisukohale n-ö lähteülesandesse ka üldisem suhtumine. Nii on see olnud Eestis ja mujal. Kui valimiste eesmärk jääb rahvale kaugeks, siis hääletavad inimesed selle erakonna poolt, kes neile muidu rohkem meeldib. Või vastupidi, väljendavad oma protesti võimul oleva valitsuse suhtes.

Aga erakonnad ise on teinud seejuures ometi siivsa näo, et asi on ikka Euroopas ja aadetes. Nüüd siis ei viitsita enam sedagi, mäng käib otse ja häbitult. No kuidas saaks europarlament kehtestada Eesti riigiettevõtete juhtide palkadele 90 000-kroonise ülempiiri (Keskerakond) või mis see vanemahüvitis (reformarid) talle korda läheb?

Selle foonil hakkab imelik, kui äkki näed TVst, missuguse  tõsidusega erakonnad valimisstuudios debateerivad, kas või Eesti välispoliitika üle. Muidugi, miks mitte, Eesti välispoliitika üle tasub alati arutleda. Aga see ei puutu ju siia.

Ükski erakond ei luba oma lendlehes näiteks et: «Kui tahad, et Pätsi auraha tuleks koju, siis vali meid.» Samuti on teada, et ükski neist arutlenuist ise ei näe (oma järjekorranumbri tõttu) Brüsselit rohkem kui kolm õde Moskvat. Ja ka nende üle, kes sinna lõpuks satuvad, pole nende erakonnal enam praktiliselt mingit mõju. Puhas silmakirjalikkus. 

Küllap mõtleb mõnigi valija, et tore, kui see või teine valituks osutub, siis vähemasti ei kuule ega näe temast Eestis viis aastat midagi. Ja kahju, et Eestist ainult kuus tükki sinna pääseb, kupataks neid sinna hulgim.

Säärases olukorras pole ime, et lagedale on ilmunud edukas protestikandidaat. Veidi ootamatult on Indrek Tarandist saanud lakmus või «mõõdik», millest selgub, kui suur see võõrandumine ikkagi on. Kui paljud võtavad neid valimisi tõsiselt, s.o algse peamõtte kohaselt, kui paljud klaarivad selle kaudu jooksvaid arveid.

1990ndate algul Eesti avalikkusse ilmunud nn EÜSi põlvkonnast on Indrek Tarand ilmselt üks looduse poolt enim mitmesuguste andidega õnnistatud. Samas ei ole ta neid kõrgeimal tasemel realiseerinud, vaid vähemalt siiani peenrahaks vahetanud.  

Mis kasu annetest, kui puudub tõsidus? (Muidugi, vastupidine variant, suur tõsidus ilma anneteta on hoopis hull.) Miks on see nii läinud? Kas möllavad temas needsamad geenid, mis ta onus Juhan Viidingus? Ainult kui viimase kunstniku elustiili pedaalisid need geenid suurepäraselt, äratades ümbritsevais imetlust, siis kõrgemale riigiametnikule võivad need saatuslikuks saada.

Mäletan oma jahmatust, kui Indrek Tarand pärast välisministeeriumi kantsleriks olemist mingit telemängu hakkas juhtima. Mõtlesin siis, et äkki ta tahab kedagi karistada. Et näete, mina, hiilgav ja andekas, tegelen praegu säärase saastaga! Küll te veel kahetsete, kui taipate, kelle te olete kaotanud jne.

Aga peatselt märkasin uue jahmatusega, et mu diagnoos oli vist vale olnud ja et Tarand hoopis mõnules oma uues rollis. Ja nii see roll on kestnud kuni viimase ajani.

Muidugi, kõike tuleb vaadata laiemas kontekstis. Maailmas on kõrge barjäär tõsise poliitika ja meelelahutuse vahelt ammu uhutud. Obamagi ei häbene mõnes paremas «kirjus kavas» üles astuda. Kinonäitlejad võivad saada presidentideks ja kubernerideks. Berlusconi teeb pidevalt tola, äsja haaras Madagaskaril võimu 30-aastane endine diskor jne.

Tähelepanuväärne, kuidas ka Eestis on tosina aastaga muutunud eestlase vastavad väärtushinnangud. Mees on ikka pidanud olema soliidne, eriti kui ta on kõrgel kohal. Enam mitte. Poliitik võib olla show(wo)man.

Võib-olla on sellele muutusele tahtmatult kaasa aidanud ka Lennart Meri, kelle ekstravagantsus oli ju teada. Tema võimsa kuvandi vastu saab praegu mõnigi end nagu palli põrgatada. Seejuures aga nähakse ju üksnes Meri välist külge.

Ja kas ikka kujutame Lennartit ette näiteks «Tõehetkes»? Ei, mitte küsimustele vastamas, vaid saadet juhtimas? Aga näe, praegu sellest palju enam ei puudu. Poliitikud ainult otsivad, kus saaks lolli mängida. See komme on tulnud meile kähku, nagu popkorni järamine või halloween’i pidamine. Tasakaalukas arhetüüp, mille viimane esindaja oli Arnold Rüütel, on loodetavasti varjusurmas.

Indrek Tarand on Võsa Pets kõrgemal tasandil. Miks ta pole siis rahul oma meediastaari staatusega? Ju see on identiteedikriis. Miski ikka kripeldab, ei anna rahu ega lase rahulikult elupäevi õhtusse veeretada. Mis seal’s ikka, oma elus muutusi teha on rikka vaimu eesõigus.

P. S. On natuke amüsantne kujutleda, kuidas hakkavad Kristiina Ojuland ning Indrek Tarand taas ühist vankrit vedades Eesti huvide eest seisma. Kas kostitab üks teist Brüsseli bankettide ajal «armastusväärsustega» nagu vanasti?