Raamat Aleksandrs Čaks «Igavene Riia» Koostanud ja läti keelest tõlkinud Livia Viitol Libri Livoniae, 2012 112 lk

FOTO: Repro

Möödunud aasta kinkis eesti lugejaile soome luulelegendi, sealse kirjandusliku modernismi klassiku Pentti Saarikoski esindusliku (paljude tõlkijate ühistööna, tööjuhiks Elo Viiding) ja Asko Künnapi uhkelt kujundatud «Luuletused». 2013. aasta avas aga sama legendaarse ja nüüdseks klassikuks saanud, läti esimese urbanistliku ja ühtlasi modernistliku luuletaja Aleksandrs Čaksi valikkogu «Igavene Riia» (ilmumisaastaks on küll 2012).

 Koostamise, tõlkimise ja sissejuhatamise oli enda peale võtnud hiljuti uue Vilde-monograafiaga silma paistnud ja eesti-läti kirjandussuhete Eesti-poolseks võtmekujuks tõusnud Livia Viitol. Läti poolel on aastaid eesti kirjanduse sillapeaks olnud luuletajast tõlkija Guntars Godinš, kes Čaksi valikut konsulteerinud ja luulekogule ka valgustava järelsõna kirjutanud.

Kui Saarikoski isik ja looming jõudisid eesti kirjandusilma kohe pärast seda, kui 1965. aastal taastati laevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel, siis Čaksi tulek Eestisse sündis sõna otseses mõttes laval, kui 1974. aasta kevadel suure furooriga (23 etendust hooajal 1974/75!) esitati Pēteris Pētersonsi lavastatud Čaksi loomingul põhinev luulekompositsioon «Mängi, pillimees» (tõlge Ita Saksalt).

See oli ka üks näitlejast luuletaja Juhan Viidingu tähthetki, sest selles etenduses mängis ta Luuletajat, pälvides teatriühingu preemia aasta parima rolli eest. Kui ma nüüd loen «Igavesest Riiast» «Meie aja Homerost», «Leierkastimeest» või lätlastele peaaegu rahvalauluks kujunenud «Sulle» («Musta lõhmust paitab vaikne tuul»), siis kumab neist vastu luuletaja melanhoolne, puhuti isegi meeleheiteni laskuv üksildus.

Läti kirjanduse kuldaega, 1920.–30. aastaid – nii kirjutab järelsõnas Guntars Godinš – esindava Čaksi värsid ei ole ainuüksi Riia kui Baltikumi ainsa metropoli poetiseeritud kujund.

Ta ootamatute võrdlustega ümbritsetud pildistusi lugedes tõuseb silme ette äkki hoopis Marc Chagalli Vitebski kohal hõljuv kunstnik. Ja tõesti, seda on rõhutanud ka nii Viitol kui ka Godinš, et Čaksi Riia-pildid vahendatakse lugejale igavikulisest kõrgusest.  

Aga «Igavene Riia» pole ka ainult poeetiline päevik uitamistest Riia tänavatel ja eriti selle äärelinnas, Čaksi paradiisis. Čaksi luule on hääl Balti südamest. Selles hääles on linna-pateetika kõrval pastelset itooniat, sooja, kaastunnet äratavat unistaja nukrust, tavaliste inimeste portreteerimist, nn väikeste elude empaatilisi kommentaare.

Tema hääles on needsamad varjundid, mis iseloomustavad Lõuna-Eesti ehk teisisõnu Põhja-Liivimaa luuletajate loomingut. Pole siis ime, et Lõuna-Eestist endast pärit ja lätlannast luuletaja Astridiga abielus Ivar Ivask oli see, kes esimesena ja tõenäoliselt Čaksi hingesugulasena püüdis Čaksi luulet eesti kirjandusruumi (tõsi küll, tookord sai see võimalikuks vaid paguluses) üle kanda.

Čaksi ei seo eesti luulega üksnes urbanism, mis ju meilgi sügava traditsiooniga (Barbarus, Adams jt 1920ndatest, Siig 1960ndatest, Üdi-Viiding, Jõerüüt jt 1970ndatest), ega ka modernism, mis nagu juba arvustuse algulgi osutatud, andis oma säravaid esindajaid Soomest üle Eesti läbi Baltikumi teiste rahvaste luuleski. See side on olemuslikum, kui lubatakse öelda, alateadvuslikum side, mille lätted on eestlaste-lätlaste sajandite sügavusse ulatuvas ühises kultuuriruumis. Võib-olla on tõesti nii, nagu kusagil vist ka Ivar Ivask on vihjanud, et meie, lätlaste ja eestlaste süda on üks, kuigi see kõneleb eri keeltes. See on Balti süda.

Nii et Livia Viitoli tänuväärselt vahendatud Čaksi «Igavest Riiat» tasub võtta Riia poeetilise teejuhi kõrval ka teejuhina Balti südamesse. Čaksile endale kehastubki Riias kogu tema elu. Ehk nii nagu kõlab pühendusluuletuse algusvärss (lk 103): «Mu keelel murdunud on sinu hingus, /pool sellest olemiseks antud mul. / Pealaest jalatallani ma olen sinu. / Nii tõesti küll.»

Raamat

Aleksandrs Čaks

«Igavene Riia»

Koostanud ja läti keelest tõlkinud Livia Viitol

Libri Livoniae, 2012

112 lk