Tiit Hennoste

FOTO: Pm

Paberile trükitud ajakirjanduses on kolmekordne kriis. Netistumise kriis, mis viib paberlehelt lugejad. Kolletumise kriis, mis hävitab ühiskonna valvekoera rolli. Majanduskriis, mis viib reklaami ja raha. Tiit Hennoste püüab aimata, milline on meedia tulevikus.



Kümmekond aastat tagasi kirjutas Marju Lauristin, et eesti ajakirjandus kolletab nagu rakvere raibe. Praeguseks tundub kriitika põhjal, et peale raipe pole põllule enam suurt midagi jäänud. See pole eesti meedia eriprobleem, kuigi meil on kollase ja valge piir nii hämar, et seda peab luubiga otsima. Ka muude maade valged lehed on üha kollasemaks tõmbunud.



Nüüd on majanduskriis tekitanud valge lehe fännides lootuse, et lõpuks saab ehk kollasest lahti. Kahjuks on kriis katk, mis ei tee ohvritel vahet. Ellu ei jää kollased ega valged. Ellu jäävad paindlikud väljaanded ja turuliidrid. Ja kui kriis reklaamiturul jätkub veel aasta, siis on tulemuseks suure osa paberlehtede surm ning ellu neid kriisi järel enam ei ärata. Neil aga, kes ihkavad elada üldse ilma kollase meediata ühiskonnas, tuleb kolida mõnda veel alles jäänud diktatuuririiki.



Miks on lehed kollaseks läinud? Üks põhjendus on, et kollasest otsitakse abi lugejate juurdesaamiseks neti vastu. Aga kahjuks on tulemuseks pettumus. Kollane leht on ikka pakkunud pehmeid uudiseid, poriurgitsemist ja meelelahutust. Netimeedia on enamjaolt kollane. Olgu Delfi, Postimees, Irja ja Inno, Edgar Savisaar või Jürgen Ligi. Veel enam, just kollases osas lööb internet pabermeediat iga kell, pakkudes telefonipilte sellistest kohtadest, kuhu ajakirjanik ei saanudki sattuda. Ja kuulujutud stiilis «mehed saunas rääkisid» on blogijate igapäevane leib.



Nii võiks arvata, et valgel paberlehel on siiski lootust. Kahjuks pole see nii. Valge leht on ligi sajandi pakkunud kõvu uudiseid, uurivat ajakirjandust ja kommentaare. Selle ideaaliks on olnud uudisväärtustele toetuvad, tasakaalus ja objektiivsed uudised sündmustest, mis mõjutavad inimeste elu, ning kommentaari ja uudise lahus hoidmine. Praeguseks on selles maailmas toimunud neti ja kolletumise mõjul põhimõttelised muutused.



Kommentaari ja uudise piir on muutunud üha hämaramaks, hävitades nii tasakaalu kui objektiivsust. Tekstide seos tegelikkusega on muutunud üha hapramaks. Ning äsja toimunud sündmustest kõnelemise kõrvale on tulnud lood sellest, mis hakkab võib-olla toimuma kauges tulevikus.



Teisalt, meedia on alati olnud ka juht ja õpetaja. Tänapäeval pole see papa Jannsen, vaid toimetaja, kes valib tohutust sündmuste laviinist välja need, mis on mulle vajalikud, ja palkab neid kommenteerima otsustajad ja asjatundjad. Need peavad olema inimesed, keda ma usaldan. Nüüd seda usaldust enam ei ole. Ma ei usalda eesti lehtede uudisevalikut, sest näen, et sel on väga vähe pistmist uudisväärtustega. Ma ei usalda sealseid ühiskonnakommentaare, sest suur osa neist on silmanähtavalt võhiklikud.



Lehelugude kvaliteedi ja loetavuse vahel pole kunagi olnud eriti tugevat seost, nüüdseks on see aga peaaegu olematuks muutunud. Ajakirjanike udutamine ja netist voolav kuulujutlus on loonud lugejates arusaama, et tõsine ja uuriv ajakirjandus on klõps-ja-valmis tegevus. See aga tähendab, et näiteks kuid tööd nõudvad uurivad lood ei aita enam lehte müüa. Mullu sai näiteks Eesti Ekspress peaaegu kõik ajakirjanduspreemiad ja kaotas samal ajal hulga lugejaid. Ja see pole ainult majanduskriisi süü.



Veel mõni aasta tagasi kõnelesid analüütikud netimeedia ja pabermeedia sõbralikust kooselust tulevikus, aluseks arusaam, et inimesed ei taha maksta ülduudiste eest, aga on nõus maksma eriinfo, arvamuste ja nõuannete eest. Nüüdseks on need rongid kohe lahkumas.



Siis räägiti arvutite kohmakusest. Nüüd on ainult paari aasta küsimus, mil voldime korduvkasutusega ekraani pargis lahti ja hakkame lehte lugema. Ja kui keegi soovib, saab sellele ka paberi lõhna juurde panna.



Praegu on netileht veel omanikele number üks ja paberleht tubli teine. Aga viimasel ajal on mitu korda juhtunud, et loen hommikusest Postimehest uudiseid, mis olid sõna-sõnalt kirjas eilses netilehes. Sellele, kes ühte kahest ei loe, ei tähenda see midagi. Aga neile, kes loevad mõlemat, on see selge signaal lehe surma lähenemisest.



Kui varem võitlesid toimetused uute lugejate pärast, siis nüüd kuulutab hulk analüütikuid otse: pole enam mõtet võidelda noorte paberlehe lugejate pärast, selle asemel tuleb keskenduda vanade ustavate lugejate hoidmisele. Ma olen sama meelt. Aga see tähendab, et paberlehed on mõne aja pärast seenioride eriväljaanded. On kindel, et sellised lehed ei tasu ennast ära mitte kusagil. Ja ilus idee koolitada 300 000 vanemat eestlast arvutit kasutama on paberajakirjandusele otsene surmakell.



Kui aga keegi tahab hoida paberlehti tulevikus elus, siis peab ta neile kindlasti peale maksma. Maksja ei ole kindlasti kapitalist, see saab olla ainult riik, partei või ühiskondlikud organisatsioonid. Aga parteimeedia on eeskätt ühise usu kinnitamise masin.



Organisatsioonide puhul tuleb saavutada raske konsensus paljude rühmade vahel. Nii jääb üle avalik-õiguslik meedia. Selles rühmas on praegu tele ja raadio, lisaks kultuuriajakirjandus ja pisike nišiajakirjanduse saareke, nagu Õpetajate Leht.



Kas paberajakirjandus muutub avalik-õiguslikuks? Kes teab. Maailmas ei ole üldiselt avalik-õiguslikku pabermeediat. Aga kindel on, et praegu on avalik-õigusliku meedia suur hetk.


Seal on minimaalselt kolletamist, kuigi tele ja raadio Eestis kohati seda püüavad. Seda võib teha netis ja paberil. See püsib elus kriisidest hoolimata, niikaua, kui ühiskond tahab selle eest maksta.



Aga asi pole nii, et majanduskriis tapab ainult pabermeediat ja nuumab samal ajal netimeediat. Ka netimeedia peab tootma kasumit ja seni ainult reklaamiga. Juba praegu on selgelt näha, kuidas kriis on pannud portaalide omanikke otsima võimalusi, kuidas toppida kinni auke, mille tarbijad on ehitanud tasuta meelelahutuse allalaadimiseks. On kindel, et peagi hakkavad nad otsima ka võimalusi, kuidas panna lugeja netiuudiste eest nii maksma, et sellest ka midagi välja tuleb.



Veel enam. Ma olen veendunud, et reklaamirahast ei piisa netimeedia püstihoidmiseks ka pärast kriisi. Järelikult tuleb leida teisi vahendeid. Näiteks kehtestada telemaksuga analoogiline netimaks, sisuliselt maks arvuti omamise eest. Hakata võtma nii suurt netikasutuse kuutasu, mis annaks kasumit ka netimeedia tegijatele.



Ja siin on minu jaoks peidus Eesti meedia tuleviku olulisim küsimus. Mis saab avalik-õigusliku netimeedia algetest? Kas rahvusringhäälingule ehitatakse juurde tugev kolmas jalg tele ja raadio kõrvale või mitte?



Mis siis saab sest meediast, kui paberleht kaob ja avalik-õiguslik nett jalgu alla ei saa? Eesti netiajakirjandusele võib panna sama diagnoosi, nagu sai surematu polkovniku lesk: logorrhoea gradus gravis. Aga sealjuures tuleb meeles pidada, et eripärane netimeedia pole veel kümmetki aastat vana. Pabermeedia praeguste põhimõtete väljakujunemine maailmas võttis aega kümneid aastaid. Ma ei usu, et netiga palju rutem läheks.



Praegu on netimeedia alles lammutamise eas. See on lõhkunud vana žanrisüsteemi ja lugude ülesehituse mudelid, võtnud kasutusele paberile sobimatu keele, lisanud uudisväärtustele kommenteerimisväärtused. Ja nende koostöös murendab see vana konsensust lugeja ja lehe vahel kiiresti ja järjekindlalt.



Aga asi pole ainult selles. Paistab, et inimesed ei tahagi enam eriti lugeda uudisväärtuslikke lugusid ja neile toetuvaid kommentaare. Uudisväärtused lähtuvad arusaamast, et teatud infot on inimesele vaja. Ja nende väärtuste konsensuslik alus pole neetud peavoolumeedia äraostetus, kui refereerida Savisaart ja tema jüngreid, vaid ühiskonnas kehtiv vaikiv kokkulepe. Ja see toetub teatud arusaamisele demokraatiast. Kas on asi selles, et maailma liigne keerukus ja suurenenud kiirus tekitab soovi mitte midagi teada? Või on olulisim see, et inimestes on kadunud igasugune usaldus juhtide vastu, kes muutuvad üha enam tsirkusetoladeks? Või on lihtsalt senine demokraatiamudel asendumas millegi teistsugusega, mis loob ka uue meedia alused?



Kõige selle juures on veel üks küsimus. Mis saab toimetajast ja reporterist? Reporter pole igavene nähtus. Ta on tegelane, kes näiteks Eesti meediasse jõudis alles 1920. aastatel.


Tema töö väärtuse kriteeriumiks oli olla õigel ajal õiges kohas. Kõige väärtuslikumaks uudiseks peeti ikka seda, kus reporter oli ise allikas, kes vaatas ja kuulas. Netilehtedes on teisiti. Sealsed uudised on põhiosas vahendatud kaup. Osalt laenatud teistelt netilehekülgedelt, osalt juhuslike inimeste juhuslikult nähtud ja kuuldud materjalid. Ja kui ka netilehed saavad lisaks vana tüüpi reporterite armee, on kogutulemuse kvaliteet kõigi seniste kriteeriumide järgi väga madal.



Nett on muutnud lehelugude põhimõttelisi omadusi nii, et need sarnanevad üha enam suulise dialoogisuhtlusega. Kui paberlehe lugu on lõplik produkt, siis netilehe lugu on produkti ja protsessi segu, mis võib muutuda pärast avaldamist veel mitu korda. Kui paberlehe lugu on monoloog, siis netilugu on dialoog lugejaga. Tulemuseks on tekstid, mis koosnevad eri variantidest, millest ükski pole lõplik ja seega ka mitte usaldusväärne. Selle põhjuseks omakorda on suuresti arusaam, et tuleb võistelda kiiruses. Aga see pole kriteerium. Inimesed ei vaja uudiseid sekundi jooksul. Mitte midagi ei juhtu, kui nad saavad uudise pool tundi hiljem.



Muidugi saab loota sellele, et netiajakirjanduses hakkab täpsus ja usaldusväärsus suurenema Wikipedia põhimõtete järgi. Aga, nagu kirjutab Simson L. Garfinkel, wikitõde ei põhine isiklikul kogemusel, mõõdetavusel, järjekindlusel, tervel mõistusel vms. Wikipedia jaoks muutub fakt sobivaks siis, kui see on ilmunud kusagil mujal. Wikipedia ei kasuta algupäraseid uurimistulemusi ja on neutraalne. Ainult viimane neist sobib ajakirjanduse ideaaliks. Esimesed tooksid ajakirjandusse rakendatuna kaasa selle muutumise sekundaarse tooraine vahendamise punktideks.



Kui netilehed tahavad ellu jääda, peavad nemadki hakkama müüma usaldusväärsust. Kui aga juhuslikult kokku jooksvat infomassi filtreeriv netileht tahab olla usaldusväärne, siis peab tema ajakirjanik muutuma millekski muuks. Filtreerijast tähtsamaks tõuseb professionaal, kes suudab kiiresti ja tõhusalt kontrollida materjali usaldusväärsust. Tulemuseks pole uuriv ega ka uudiseid otsiv ajakirjandus. Tulemuseks on kontrolliv ajakirjandus.