Kuhu oled jõudmas, eesti kultuur?

Foto: Peeter Langovits

Sellele küsimusele püüab vastata Tallinna Ülikooli nüüdiskultuuri uurimiskeskuse juhataja Aili Aarelaiu-Tardi koostatud kaheköiteline kogumik, mille autoritest on enamik sama keskuse teadurid, kuid kaasatud on teisigi sotsiolooge ja kultuuriuurijaid. Eesmärgiks on kirjeldada ja analüüsida Euroopa ning laiemaski ajalis-ruumilises kontekstis neid murrangulisi muutusi, mis on aset leidnud uue aastatuhande esimesel kümnendil eesti kultuuriväljal ning ühiskonnas.

Väidete ja argumentide tõsiseltvõetavuse ja tulevikku suunatud järelduste usaldusväärsuse kindlustab esinduslik empiiriline materjal (küsitlused ja teiste uuringute tulemused) ning iga autori poolt kindla teoreetilis-metodoloogilise raamistiku järgimine. Raamatute lisaväärtuseks on viidatud autorite ja kasutatud mõistete indeks. Käsitluste äärmist aktuaalsust ja professionaalset kõrgtaset on tõdenud kogumike retsensendid, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Peeter Vihalemm ja Rootsis Södertörnis asuva Läänemere ja Ida-Euroopa uuringute keskuse professor Anu Mai Kõll.

Siinkirjutaja arvustuse selline sissejuhatus laseb lugejal ehk arvata, nagu oleks tegemist üksnes akadeemilisele kogukonnale määratud tekstikogumikuga. Vastupidi, akadeemiline rangus – mis tähendab seda, et mitte ei arvata, vaid väidetakse ja seejärel ka argumenteeritakse – pole takistuseks uudse ja rohke teadmise esiletulekuks kogu oma intrigeerivuses (käibemüütide kummutamine, probleemide ja väljakutsete sõnastamine, teises köites koguni selgelt subjektiveeritud lähenemine). Niisiis, mis tahes masti poliitikud, kultuurivälja korraldajad või ametnikud, õpetajad ja ajakirjanikud, kõik kultuurihuvilised ja Eesti tuleviku pärast muretsejad – siin on teile kohustuslik lektüür!

Võtangi nüüd n-ö lugemis­isu äratamiseks osutada üksnes mõnedele sedastustele ja järeldustele, mis võiksid saada järgnevate mõttevahetuste lähtekohaks, aga olla ka abiks kultuuripoliitika edasisel kujundamisel.

Kuhu siis on jõudnud eesti kultuur? Tuginedes Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis 2002., 2005. ja 2008. aastal korraldatud küsitluste tulemustele, väljendab Marju Lauristin veendumust, et nullindatel (st 2000–2010) «oleme tunnistajaiks siirdekultuuri asendumisele kaasaegse võrguühiskonna hilismodernse kultuurimustriga».

See metakeeleliselt sõnastatud tõdemus tähendab, et inimeste suhtumine kultuuri ning selle kandjatesse (meediumidesse) on 1990ndate, ammugi 1980ndatega võrreldes oluliselt muutunud. Ülikiirelt ja lakkamatult uuenenud infotehnoloogiad on dramaatiliselt mõjutanud juba olemasolevatel meediumidel põhinevaid kultuure (raamatu-, teatri-, muusika-, kinokultuuri ning televisiooni asendit ühiskonnas), lisanud aga kultuuri viljelemise ja tarbimise virtuaalsetes võrgustikes, nii et on põhjust rääkida erilisest kultuurivormist, digitaalkultuurist.

Kui 1980ndatel oli veel eesti kultuuril rahvusliku identiteedi hoidja missioon, kirjutab Lauristin, mil nii mitmeidki kirjanikke, luuletajaid, heliloojaid, lavastajaid võeti kultuurikangelastena ja neist said vaimse vastupanu juhid, siis «turumehhanismide pealetung kultuurile ja meediale 1990ndatel mitte üksnes ei killustanud kultuuripublikut, vaid madaldas ka kultuurilooja kui rahva vaimse juhi positsiooni ühiskonnas».

Selles mõttes on eesti rahvas praegu peata, vaimse eliidita, sest loojad ise on Lauristini sõnul «turusuhete pantvangid». Praegu on põhjust rääkida omamoodi kultuurilisest nivelleerimisest, sest just «kaasaja ühiskonnas on elektrooniline massimeedia üheks kõige võimsamaks globaalse kultuurikeskkonna loojaks, täites inimeste meeli sarnaste kujutluspiltide, sündmuste, persoonide ja lugudega».

Meid ei ühenda enam kultuurisõnumid, vaimsed kvandid, vaid tarbitavate formaatide pealispind. Lauristini fundamentaalses artiklis on ära toodud traditsiooniliste ja interaktiivsete kultuurimeediate võrdlustabel (I kd, lk 21), millest selgub,  k u i  erinevalt positsioneerub neis kultuur. Kui traditsioonilised meediad vahendavad vertikaalset (ajalist ja hierarhilist) sidusust, siis digitaalmeedia toimib horisontaalselt ja relatiivselt.

Sellest ja eriti uue sajandi esimese kümnendi lõppu iseloomustavast konsumeristlikust (brändikesksest, inimest tema «turuväärtuse» põhjal hindavast) kultuurimudelist järeldub mu meelest küllaltki tähtis kultuuripoliitiline väljakutse: kuidas hakkama saada totaalsel suhtelisusel, pealispindsusel, hetkelisusel, fragmentaarsusel põhinevas kultuurikeskkonnas ning kus on see erinevaid aegu läbiv telg, millega toimuvaid muutusi suhestada ning neid võrrelda.

See on küsimus eesti kultuuri Põhjanaelast, Lauristini sõnul küsimus sellest, «kas noor põlvkond leiab virtuaalse meediakeskkonna kaudu tee oma kultuuri süvaväärtuste ja vanemate kihistuste juurde». Indrek Tart, Marko Sõmer ja Laur Lilleoja otsivadki oma artiklis vastust küsimusele, «milline on Eesti alusväärtuspilt».

Kui siirdekultuur (1980ndate lõpp – 1990ndad) viis meid tagasi «hõllanduslikku läände», siis läbitehtud muutuste käigus on eestlased märkimisväärselt lähenenud Skandinaaviale, kuid «pea kolmandik elanikkonnast jagab hoopis erinevat väärtusruumi, mis on tugevalt seotud Venemaaga». (lk 58) Uurijate peamine järeldus seostub erinevate väärtusilmade mosaiiksusega, mis taas kõneleb väärtuskeskme puudumisest eri põlvkondade ja rahvusrühmade vahel.

Võimalik, et see kujuneb sõltumata emakeelest ja rahvuslikust kuuluvusest 1990ndatel sündinute, nn esimeses digikultuuriga hõlmatud põlvkonnas, kuid tõenäoliselt kujunevad need ajutisteks «keskmeteks». Tehnokultuuri tundlikke arenguid eestlaste pilgu läbi kirjeldavadki Maaris Raudsepp ja Andu Rämmer, haridus- ja kultuurimuutused nullindatel on teeneka koolipedagoogika ja kasvatusteadlase Viive-Riina Ruusi vaatlusobjektiks.

Üks järeldus, mille ta esitab ning millele kui kuklas tuntavale Suure Tundmatu külmale hingusele osutab metafoorselt esimese köite lõppsõnas ka raamatu koostaja, kõlab nii: «Kujuneb uus, kosmopoliitne ja kultuurijuurteta, megasõlmede eliit, kelle eluilm on globaalne ja kelle identiteet kujuneb lakkamatute infovoogude käigus.»  

On aga uurimuslikke käsitlusi (Anu Kannikeselt, Hasso Krullilt, Tarmo Piknerilt, II köites Maaris Raudsepalt, Raili Nuginilt, Marju Kõivupuult, Aarelaiult endalt), mis võimaldavad heita pilku mitmesugustele kohanemisstrateegiatele ja õhutavad siinkirjutajas lootust, et kuigi raamatukeskne kultuur on määratud taanduma kultuurivälja perifeeriasse (vt I kd, lk 40), on võimalik, et eesti kultuuri identiteeti jääb kandma vähemalt üks institutsioon – üldlaulupidu.

Tõepoolest, kuni meis on veel tahtmist koos laulda – kümned tuhanded ühe kaare all ja väljakul –, seni on olemas vähemalt üks meie kollektiivse identiteedi kese. Või kolib ühislaulminegi ühel päeval interneti võrgustikku ja sotsiaalmeediasse? Ja siis jääb järele vaid virtuaalne Eesti?

Raamat

Nullindate kultuur I. Teise laine tulemine

Nullindate kultuur II. Põlv­kondlikud pihtimused

Koostaja Aili Aarelaid-Tart

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012

207 lk / 271 lk