Edward Lucas: võidelda, et võita

Mõnikord tundub, et riigid, mida on tabanud ajaloo raskus, ei saagi võita. Teised eiravad nende kurtmist, suurendavad nende puudusi ja laimavad minevikku. Kurtmine ei too kergendust, vaid on märk, et need riigid ärrituvad kergesti, on õrnatundelised ja enesekesksed – või lausa peidavad süüdlaslikult mingeid saladusi. Kui siis aga vaiki jääda, tähendab see nõusolekut säherduse tõlgendusega.

See teema pakub suurt huvi riikidele, kes on alles hiljaaegu saavutanud täieliku suveräänsuse. Nad on pidanud alates 1991. aastast jõudu katsuma välismaalaste maailmapildiga, mis eirab nende arusaama ajaloost. See on jätnud arvestamata nende mured (näiteks keelelise ja kultuurilise püsimise). See on kohelnud neid marginaalsete, mahajäänud, isegi ähvardavate jõududena.

Arusaamade muutumine nõudis tublisti aega ja vaeva. Teine maailmasõda ei olnud võitlus kahe selgelt määratletud poole vahel, milles natsid kehastanuks kurjust ning nende vastased olnuksid üdini kangelased ja head. Algul olid Hitler ja Stalin kaasosalised. Kreml ei «kinkinud» iseseisvust «Nõukogude Balti vabariikidele». Eestit, Lätit ja Leedut ei valitsenud «natsionalistid» ja neid ei lõhestanud «etnilised pinged», mille üks pool oli «vene vähemus».

Ma olen viimasel kolmekümnel aastal kulutanud rohkelt aega nende väidete kummutamiseks (mõnikord isegi samade inimeste puhul).

Tavaliselt alustatakse näiliselt triviaalsete terminoloogiliste probleemidega. Ikka ja jälle pean ma vastustama väljendit «saavutasid iseseisvuse» ja nõudma, et kasutataks väljendit «taastasid iseseisvuse». Kartograafia alal olen pidanud nõudma, et Eesti pealinna kirjutataks kahe n-iga ja et Leedu pealinn oleks kirjas leedu-, mitte venepäraselt. Balti riigid ei olnud Nõukogude Liidu «osa», vaid Nõukogude Liidu «okupeeritud» (või «annekteeritud» või «vägivaldselt inkorporeeritud»).

Mul on olnud samasuguseid tundlikke teemasid hõlmavaid vaidlusi teistegi «ekskommunistlike» riikide puhul, eriti kõneldes Katõni veresaunast, mis pandi toime vangivõetud Poola ohvitseride kallal ja mis Nõukogude Liidu (ning seniajani mõnede venelaste) väitel ei olnud NKVD, vaid hoopis natside kuritegu.

Ma olen seeläbi kaotanud mõned sõbrad ja omandanud mõningates ringkondades kindlate seisukohtade eest võitleva pedandi kuulsuse. Seepärast läksid mulle väga hinge kaks hiljutist pahameelepurset: üks poolakate poolt president Barack Obama hooletu sõnakasutuse pärast, kui too tarvitas solvavat väljendit «Poola surma-laager», ja teine Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese poolt majandusteadlase Paul Krugmani peale.

Kuigi mõlemad tulenesid välismaalaste asjatundmatusest ja hooletusest ja mõlemal juhul kerkib küsimus kohasest reaktsioonist, on tegu eri suurusjärgu probleemiga. «Poola surmalaagri» mainimine ärritab peaaegu kõiki poolakaid ja nende sõpru, kes peavad seda groteskseks ajalooliseks laimuks. Näiliselt lihtsana kannab see paljusid kõrvaltähendusi.

See annab mõista, nagu olnuks Poola holokausti ajal suveräänne riik (tegelikult oli osa Poolast annekteerinud Nõukogude Liit, osa Saksamaa ja keskmine osa kujutas endast Saksamaa kolooniat). See annab mõista, et mingil moel mõtlesid poolakad ise välja, rajasid, mehitasid, juhtisid ja lausa kiitsid heaks surmalaagrid (midagi sellist nad ei teinud).

See lõimib holokausti poola antisemitismi narratiivi, millesse kuuluvad sõjaeelne diskrimineerimine, juudi kommunistide represseerimine, Jedwabne ja Kielce pogrommid ja miljonite juutide süstemaatiline massimõrv – kahtlemata ka 1968. aasta antisemiitlikud puhastused (mis on ebaajalooline ja ebaõiglane).

See muudab ohvrid kurjategijateks: selle asemel et olla kohad, kus välismaised okupandid tapsid poolakaid – nii juute kui ka mittejuute, rikkaid kui ka vaeseid, homoseksuaale kui ka heteroseksuaale, harituid kui ka harimatuid, kommuniste kui ka natsionaliste, kangelasi kui ka pätte, isegi lihtsalt õnnetuid inimesi, kes olid valel ajal vales kohas –, muutuvad laagrid selles narratiivis kohaks, mis olid omased Poolale ja poolakatele.

Poola ajakirjandus, diplomaadid ning poola-juudi suhetega tegelevad organisatsioonid lõid põhjusega häirekella. Nad olid suutnud edukalt veenda maailma tähtsamaid uudisteagentuure muutma sõnastust ja selgelt välja ütlema, et tegu oli «Natsi-Saksamaa surmalaagritega okupeeritud Poolas».

Seda rängem oli kuulda härra Obamat just niisugust väljendit kasutamas – paradoksaalselt kõnes postuumse medali üleandmisel Jan Karskile, vastupanuliikumise kangelasele, kes tulutult üritas Suurbritannia ja Ameerika juhtide teadvusse viia juutide holokausti Poolas. Poola ametivõimud reageerisid kiiresti, nõudes sisuliselt, et maailma võimsaim riik esitaks avalikult alandliku vabanduse. Välisminister Radek Sikorski mõistis oma Twitteri säutsus hukka «teadmatuse ja asjatundmatuse».

Valge Maja oli esialgu hämmeldunud. Nad ei esitanud otsesõnu vabandust, kuid tegid pehmendava avalduse, mis rahustas poolakaid. Eraviisiliselt olid Ameerika ametiisikud aga nördinud. Nende meelest oli Poola üle reageerinud ja näidanud täielikku mõõdutundetust.

Vabanduse nõudmine valimisaastal presidendilt, keda juba niigi rünnatakse selle eest, et ta suhtub välismaalastesse liiga leebelt, ei ole üldse hea mõte. Halvimal juhul oli härra Obama süüdi kerges hooletuses (tegelikult oligi tegu kõnekirjutaja, mitte presidendi veaga). Täiskasvanulikum olnuks lahendada kogu asi eraviisiliselt.

Poola poliitikud ütlevad selle peale, et ka nemad peavad arvestama avaliku arvamusega. Neidki rünnatakse liigse pehmuse eest ja nad peavad näitama, et võtavad halvustamist tõsiselt.
See on muidugi õige, aga ikkagi oleks võinud Poola asja teisiti lahendada. Tänapäeval on tegu võimsa ja eduka riigiga.

Vastavalt peaks muutuma ka mentaliteet. Poola ametiisikutega kõneldes jääb mulle vahel tunne, et nad peavad oma peas endiselt võitlust Katõni ja Varssavi ülestõusu tõe pärast.

Põletav kirg tuua välja tõde ja kummutada vale trumpab üle kõik muud kaalutlused. Ja siis pole enam oluline, kas sihtmärk on sõbraliku riigi president või mõni jäle Nõukogude Liidu apologeet: ainu- ja esmatähtis on võidelda, võidelda ja veel kord võidelda.

Mõnikord tunnen ma samamoodi Eesti suhtes, kuigi ma suhtun Eestisse selles osas suurema mõistmisega. Poola võib tunda muret oma maine pärast, aga ta ei muretse sellepärast, et keegi ei näe teda. Väikeriik peab karjuma õige kõvasti, et teda üldse kuuldaks.

Kui sellised inimesed nagu Lennart Meri, Mart Laar ja Marju Lauristin (need on vaid kolm nime kümnetest, keda võiks nimetada) poleks lakkamatu visaduse, sihikindluse ja äärmise osavusega aastaid vaeva näinud, ei pruugiks Eesti olla praegu nii tuntud ja armastatud, nagu ta on.

Ent tasub meenutada kõigi nende pingutuste põhjust. Põhjus, miks Eesti nägi nii suurt vaeva liitumaks NATO, ELi, euro, Schengeni ja kõigi teiste klubidega, peitus julgeolekus – soovis olla otsustaja otsustajate seas, mitte ohver kuskil väljaspool. Julgeolekuga kaasneb üks kena omadus: see suurendab valikuid.

Kui su uksel on korralik lukk, ei pea sa hoidma relva padja all ja iga kord voodist välja kargama, kui öösel müra kuuled. Eesti ustel (ja akendel ja aiaväravalgi) on praegu korralikud lukud. Aga närveldamine on ikka veel ihus ja hinges.

Eksitavate ja ebatäpsete väidete ümberlükkamises, puudutagu need majandust, poliitikat, ajalugu või mida tahes muud, ei ole midagi halba. Kuid ümberlükkamine võib avaldada palju suuremat mõju, kui see jätab tasakaaluka enesekindluse, mitte paanilise ebakindluse mulje.

See on mõneti Twitteri häda, mis soosib lühikeste teravate mõtteavalduste esitamist ega jäta ruumi nüansirikkuseks. Ajakirjanikuna mulle meeldib, kui poliitikute säutsudes avalduvad nende tegelikud tunded, vabad liigsest sõnavahust. Kuid elu ei ole mõeldud ainult ajakirjanike rahuldamiseks. Mõnigi kord on etem olla igav.

Niisiis, ma arvan, et nii härra Sikorski kui ka härra Ilves väärivad tunnustust detailide märkamise ja kiire löögivalmiduse eest. Kuid arvestada tuleb muudegi asjadega, näiteks vajadusega näidata end soliidsest küljest.

Ma pakun välja järgmise psühholoogilise sõja õppuse stsenaariumi. Kujutame ette, et mõni välismaine kommentaator, võib-olla isegi Nobeli preemia laureaat, ütleb lühikeses ajaveebi sissekandes Eesti kohta midagi asjatundmatut, üleolevat, eksitavat ja kahjulikkugi. Milline oleks ideaalne reageering?

Millist osa peaksid etendama «irregulaarväed» (ajakirjanikud ja blogipidajad)? Milline roll sobiks kõige paremini «regulaarväele» (valitsusametnikud ja poliitikud)? Millisel tasemel reageerida ja millise tooniga? Kas see tuleks jätta asjakohases riigis tegutseva suursaadiku hooleks? Või kutsuda sõnapruukija Eestisse kohapeale kõike oma silmaga nägema? Mil määral peaks reaktsioon olema eraviisiline ja mil määral avalik?

Ma ei tea vastuseid. Seda enam on põhjust neid välja selgitada.

Edward Lucas on Briti ajakirja Economist välistoimetaja.