Jevgeni Ossinovski: ebademokraatlik populaarsus

Jevgeni Ossinovski Foto: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski (SDE) kirjutab, et vaatamata laiale protestilainele pärast duumavalimisi on Putin jätkuvalt kõige populaarsem Vene poliitik.

Vaadates uudiseid Venemaa protestiaktsioonidest, on paljudel tekkinud kiusatus võrrelda Venemaal toimuvat sündmustega araabia maades. Seda võimendavad Venemaa opositsionääride sõnavõtud, kus Putinit kirjeldatakse kui halastamatut diktaatorit, kes on kaotanud igasuguse rahva usalduse ning püsib võimul ainult tänu repressiivaparaadile.

Eitamata muutusi inimeste meelsuses, ei saa sellise lihtsameelse analüüsiga siiski nõustuda.

Enamik venemaalasi toimuvaid proteste pigem ei toeta, pidades neid pettunud opositsionääride pahameeleavalduseks, mitte võitluseks demokraatia eest. Parlamendivalimiste ajal aset leidnud rikkumiste võimalust isegi tunnistatakse, kuid õigustatult usutakse, et Ühtne Venemaa oleks need võitnud niikuinii.

Teiseks, protestilainele vaatamata on Putin kõige populaarsem Vene poliitik. Avaliku arvamuse uuringud kinnitavad Putini kindlat võitu 4. märtsi presidendivalimistel juba esimeses voorus ligi 60 protsendi häältega. Lähima konkurendi Zjuganovi toetus on ligi 15 protsenti.

Kui toimub massilisi võltsinguid, tuleb Putini võit oluliselt võimsam. Kui aga vastaskandidaadid on viimasel nädalal oma kampaanias eriti edukad, võivad valimised ka teise vooru minna. Lõpptulemus on aga ikka üks – Putinist saab järgmine Venemaa president. Enamik venemaalastest usaldab Putinit endiselt.

Putini populaarsust on raske mõista ja veel raskem seletada. Kui tema esimesel ametiajal saavutati teatavaid edusamme riigiinstitutsioonide taastamisel ja sotsiaalmajandusliku keskkonna stabiliseerimisel, siis pärast seda võib rääkida süvenevast stagnatsioonist. Režiimi jutud moderniseerimisest kõlavad halenaljakalt. Kui asjad ei lähe just halvemaks, siis paremaks kindlasti mitte.

Arvamusuuringud näitavad, et enamik venemaalasi hindab nn Putini kümnendi muutusi pigem negatiivseks. Samal ajal on Putin hävitanud igasuguse demokraatliku debati, riigistades telekanalid ning tembeldades opositsiooni riigireeturiteks. 23. veebruaril ütles ta Lužnikis staadionitäiele poolehoidjatele kaudselt, et need, kes on tema vastu, ei armasta Venemaad.

Kuidas saab selline president olla populaarne? Tõsiseltvõetavate vastaskandidaatide puudus on üks põhjus, miks Putini poolt hääletatakse. Selle vaakumi on Putin ise tekitanud ning avaliku ruumi avamine tooks ilmselt areenile ka tõsiseltvõetavad poliitikud.

Ent praegu toetab Putinit suur hulk inimesi, kes ei ole küll temast vaimustatud, kuid kardavad, et tema lahkudes muutuks olukord hullemaks. Näiteks räägitakse Venemaal palju sellest, et natsionalistlikud meeleolud rahva seas on jõudnud tasemeni, kus Žirinovski-sarnane populistlik šovinist võiks üldjoontes rahumeelsed Putini vastaste või toetajate protestid muuta palju õõvastavamaks.

Alternatiivide puudumisel kuuluvad Putinit toetavate inimeste rühma ka riigis üldiselt pettunud inimesed, kes arvavad, et võimu juures on alati vargad – varas Vovat me vähemasti teame ja aeg-ajalt ehitab ta ka mõne koolimaja.

Üheks alternatiivi puudumise põhjuseks on suukorvistatud meedia, ent propaganda rolli ei tohiks üle tähtsustada. Mitmed uuringud on näidanud, et vene inimesed oskavad edastatavat informatsiooni üldiselt adekvaatselt filtreerida ning propaganda mõjub vaid siis, kui meedias öeldakse seda, mida inimesed juba usuvad.

Putin võib ju igal õhtul teleekraanilt rääkida mida tahes Venemaa tööstuspotentsiaalist, oluliselt suurenenud sotsiaalkulutustest või korruptsioonivastasest võitlusest – inimesed Habarovskist Brjanskini tunnevad koondamisi, haiglate lagunemist ja korrumpeerunud linnaametnikke iga päev oma nahal.

Kremli-meelne meedia ja alternatiivide puudumine seletavad osaliselt Putini toetust. Ent lisaks neile on riigis suur hulk inimesi, kes ei ole kaugeltki rahul olukorraga Venemaal ega viimase aastakümne muutustega, kuid usuvad sellegipoolest, et Putin on tubli, aus ja väärikas juht.

Siin tuleb mängu Putini populaarsuse kõige olulisem põhjus, milleks on tema loodud võimustruktuuri tööloogika: Putinit ei nähta bürokraatliku masinavärgi tipuna, kes vastutaks selle kõige eest.

Vastupidi, Putinit nähakse liidrina, kes võitleb ebaefektiivse riigiaparaadi vastu, seistes nõnda rahva huvide eest. Putini toetajad süüdistavad kõikides muredes ametnikke, kes vastu suure juhi tahet siiski inimestelt seitse nahka koorivad. Põhiseaduslike institutsioonide nõrkus suurendab oluliselt selle retoorika usutavust.

Selline võimu legitimeerimine ei ole uus. Enne Prantsuse revolutsiooni arvas lihtrahvas, et kui kuningas ametnike sigadustest teada saaks, ripuksid nad võllas. Kuni revolutsiooni käigus selgus, et kala mädaneb ikka peast...

Venemaal näeme seda loogikat tihti Putini külaskäikudel regioonidesse, kus rahva isa leiab mõne probleemi ning sõimab siis teleekraanidel kohalikku linnapead, käskides vea kiiresti parandada. Nõnda püütakse jätta muljet, et ainult Putini sekkudes ongi võimalik Venemaal probleeme lahendada. Markantseim juhtum on vast 2010. aasta suvest, mil peaminister läks tuletõrjelennuki pardal oma kätega metsatulekahjusid kustutama.

Kõige üllatavam on aga see, et samasugune süsteem toimib ka valitsuses, mida Putin on neli aastat juhtinud. Kogu selle aja jooksul on Putini toetus olnud pidevalt ligi 30 protsenti kõrgem kui valitsusel, mis peaministrile otseselt allub. Eestis peame normaalseks, et peaminister vastutab nii valitsuse õnnestumiste kui ka ebaõnnestumiste eest. Venemaal näeme aga, et elanikud omistavad elatustaseme tõusu peaministrile, kuid hinnatõusu hoopiski valitsusele.
 
Selline skeem on Putinit aastaid hästi teeninud, ent viimase aasta jooksul on selle mudeli usutavus vähenenud, see on kahandanud ka peaministri populaarsust. Koos internetikasutajate osakaalu tõusuga on hakanud levima artiklid selle kohta, kus Putini lähikondlased puhkavad ja millistes majades elavad.

Paraku ei jõua see info massidesse, kuni telekanalid on Kremli kontrolli all. Samal ajal, pärast 12 aastat võimulolekut, kõlab Putini väide ametnike ebakompetentsusest aina õõnsamana – on ju tal olnud hoovad selle probleemi lahendamiseks. Ka Jeltsini süüdistamine ei mõju enam usutavalt.

Samamoodi nagu Putini populaarsuse põhjuseks ei ole tema demokraatlik valitsemisstiil, ei ole ka tema toetuse kahanemine seotud ebademokraatlikkusega, vaid eeskätt võimetusega sotsiaalseid probleeme lahendada.

Demokraatia puudumine ei ole Putini puhul venelaste jaoks üleliia probleemne asi. Isegi kui valimistulemus otsustati Medvedevi ja Putini vahel ära enne valimiste väljakuulutamist, see enamikku ei eruta, sest nad teavad, et Putin võidaks ka ausalt.

Veelgi enam, arvamusküsitlused näitavad, et venemaalastele seostub demokraatia eelkõige sotsiaalselt hooliva riigiga, kus täidetakse seadusi. Vabu ja õiglasi valimisi peab demokraatia oluliseks osaks vaid viiendik.

Seepärast on tähenduslik, et detsembrikuistel duumavalimistel said hea tulemuse just kommunistid ja Õiglane Venemaa. Valikukriteeriumiks ei olnud nende erakondade demokraatlikkus, sest Õiglast Venemaad on aastaid tembeldatud Kremli marionetiks ning kommunistide juht Zjuganov ei ole just suuremat sorti demokraat. Küll aga rõhusid mõlemad vasakpoolsed erakonnad oma valimiskampaanias sotsiaalsele kihistumisele ja lokkavale korruptsioonile, mille ohjeldamisega Putin toime ei tule.

Liberalismist ja demokraatiast rääkiva Jabloko toetus jäi väljaspool Moskvat ja Peterburi väga tagasihoidlikuks. Selle juhi, Javlinski karjed Putini ebademokraatlikkusest väärivad küll austust, ent nendega tänapäeva Venemaal demokraatlikult võimule ei pääse.

Seega on rahulolematus Putini kliki võimuga suurenenud, ent Putin on ikkagi kõige populaarsem Vene poliitik. Presidendivalimistel võidab ta kindlasti ka siis, kui häältelugemine on lõpuni aus.

Olulisem küsimus on, mil moel hakkab Venemaa poliitiline areng kulgema pärast valimisi. Kindlasti peab Putin astuma samme oma legitiimsuse taastamiseks, kuid on vähe tõenäoline, et ta valib süsteemsed reformid sisejulgeoleku, majanduse ja sotsiaalsfäärides.

Loodetavasti ei kasutata lahendusena suuremat rahvuslust, mis oleks multikultuurses Vene ühiskonnas tõsiseks ohuks ning mil oleks negatiivne mõju ka Venemaa naabritele. Jääb loota, et mõned sellised viimaste kuude ilmingud on pelgalt valimiskampaania osa.

Kui katsed režiimi rahva silmis rehabiliteerida nurjuvad, võib oodata valitsuskliki siseopositsiooni esile kerkimist, mis viiks mõne grupi eraldumiseni. Veidi naiivselt oodati sama kunagi Medvedevilt.

Praegu võiks opositsiooniline seltskond ehk koonduda endise rahandusministri Kudrini ümber. Teiste samalaadsete riikide ajaloost teame, et just pettunud võitluskaaslased pakuvad autoritaarsetele juhtidele suurimat poliitilist konkurentsi.

Loomulikult ei saa välistada võimalust, et valimispäev Venemaal on sedavõrd räpane, et toob kaasa pikaajalised massiprotestid, mis levivad suurlinnadest provintsi. Nende jõuga mahasurumine võib lõpuks viia ka revolutsioonini, ent selline revolutsioon ei oleks enamiku venemaalaste silmis legitiimne.

Pealegi seisaks uutel valitsejatel ees pyrrhoslik võitlus Putini pärandatud probleemidega ning lisaks ka kõigi institutsioonide ja võimuvahekordade taasloomine. On selge, et vaatamata valimistulemusele ootavad Venemaad ees ärevad ajad.

Autor on kaitsnud oma magistritöö «Poliitilise võimu legitiimsus Putini Venemaal» Londoni majandus- ja poliitteaduste koolis.