Õpetajate streik, kui see tuleb, oleks Eesti ühiskonnale uus ja huvitav test. Võimalik isegi, et see oleks profülaktika mõttes lausa vajalik – isegi kui kõiki asjaosalisi rahuldav kompromiss oleks lühemaajalise kodurahu vaatepunktist eelistatum variant.
Juba streigi suunas liikumise mehaanika näitab, kuivõrd harjumatu on kogu protsess asjaosaliste ja ilmselt ka laiema ühiskonna jaoks. Läbirääkimised on veninud ning uus eelarve vahepeal vastu võetud. Võiks arvata, et see pole kõige parem aeg, et valitsusele survet avaldada.
Teiselt poolt hoiab galopeeriv elukalliduse tõus ja oodatav uus majandussurutis teemat aktuaalsena. Kui midagi ette võtta, ütleb kõnekäänd, ei ole selleks paremat aega kui nüüd ja praegu.
Õpetajate poolt asjale vaadates on kaasus suhteliselt selge. Kuigi statistiliselt saadakse peaaegu kõigis Eesti maakondades keskmisest kõrgemat palka, ei ole viimane linnades konkurentsivõimeline (Tallinna suurus seletab ka, miks Harjumaal õpetaja palk ainsana Eestis alla keskmise jääb). Maakohtades võib asi paberil parem näida, kuid sealt kaovad koolid ja praegugi kaetakse ühest palgast kohati kahe õpetaja sissetulek.
Üleüldse pole olemas sellist asja nagu õpetaja palk, õpetaja töötasu arvestatakse kvalifikatsioonile vastavalt antud tundide alusel, aga mitte lineaarselt. Meie säästuajal on üha sagedasem praktika, kus õpetaja, kes varem õpetas kaht normaalse suurusega õpilaste rühma, annab sama ainet nüüd sama arvu tundide raames (ehk sama raha eest) kaks korda suuremale seltskonnale.
Endiste õpilastena mäletab enamik meist kindlasti, et õpetaja palk ei tule koolipäeva vältel paljudele neist kergesti kätte. Kuid ajad muutuvad ja koos nendega on koolipäev hakanud kujutama ka õpetaja jaoks üha karmimat psühholoogilist katsumust. Veel vähem teatakse seda, millisel massiivsel määral tungib õpetaja töö (reeglina tasustamata ületundidena) tema eraellu. Kodutöö ei ole nuhtlus, mis käib ainult õpilasi pidi.
Veidi laiemas plaanis on õpetajad oma ühiskonnaspetsiifilise kvalifikatsiooniga tunduvalt halvemas olukorras kui teised võrreldavad avaliku sektori osad, näiteks meedikud. Meditsiiniline kvalifikatsioon on piisava keeleoskuse olemasolul tunduvalt lihtsamini konverteeritav töökohaks Soomes, Suurbritannias või mujal. Õpetajakvalifikatsiooni omandaja piirab oma tulevikuväljavaated erialaliselt palju ettemääratumalt kodumaa ja rahvusriigiga.
Aga mitte see ei ole selles loos peamine. Hoopis murettekitavam on kodaniku vaatepunktist see, mida toimuv ütleb võimu suhtumise kohta ühiskonda ja riiki – ning mõtleva inimese jaoks ka selle kohta, kui jätkusuutlik on üldse praegune praktika.
See ei puuduta ainult gümnaasiumireformi, millega maakohtades koole harvendatakse. Kuigi ajakirjandusse jõudnu üksi on piisavalt tõsine oletamaks, et valitsuse arvates peaks maakohtadesse jääma vaid elu, mis ennast ise ära tasub.
Muljet süvendab haldusreformi paralleelne kurss (niipalju kui sellel liikumist toimub). Kui püüda olemasoleva materjali valgusel tuletada ideaalse Eesti pilti (eeldades, et võim evib ratsionaalse tegutsejana konkreetseid ees- ja sihtmärke), siis kangastub see kuvandina riigist kui rahvuspargist, millest välismaale lahkujate voogu töötlevad vahejaamadena suuremad linnalised asulad.
Vaieldamatult on asju, millega Eesti on viimase kahekümne aasta jooksul väga hästi toime tulnud. Habermaslikus terminoloogias on väga hästi hakkama saadud raha- ja administratiivsfääride edendamisega (või täpsemalt «maaletoomisega»). Majandus on meil üha enam üks Euroopa eeskujulikumaid ja võim oma administratiivses (ehk «aparaatlikus») kehastuses funktsioneerib kohati samuti maailmatasemel.
Mis aga võimul puudub, on terviklik pilt riigist. Laiemas liberaalses traditsioonis võiks see ideaalis välja kerkida riigielanike vabast enesemääratlusest, aga viimase jaoks pole meil toimivaid ülekandemehhanisme, mis ta võimuni viiksid.
Mandri-Euroopa mõtteloos eeldatakse, et n-ö ühiskondlik suur pilt sisaldub orgaaniliselt arenenud (ja arenevas) konstitutsioonilises riigitraditsioonis, mis meil on aga paremal juhul lapsekingades (kui sedagi, arvestades kroonilisi probleeme võimude lahushoidmisega).
Streik on üks viis pingete lahendamiseks demokraatlikus õigusriigis. Sellele on teiste seas osutanud president Toomas Hendrik Ilves 4. detsembril 2003 Eesti Ekspressis avaldatud loos (mille avastasin Evelin Tamme ajaveebi vahendusel).
Naljakal kombel leidis täpselt samal päeval aset Eesti seni esimene ja viimane õpetajate streik, mis lõppes võidukalt, 12-protsendilise palgatõusuga. Ilves seda streiki ei maini ning tema praegune arvamus on teadmata. Kuid tema toonane sõnum kehtib: streik on palgaläbirääkimisteks normaalne meetod.
Eestis oleks uuel õpetajate streigil siiski ka sügavam poliitiline tähendus. See elustaks ühe vajaliku ülekandemehhanismi ühiskonna väärtustunnetuse ja võimu vahel. Mehhanismi, mille kaudu saab ka valimistevahelisel ajal edasi anda teavet selle kohta, mis on ühiskonnas oluline, millises ulatuses ja miks. Meie valimissüsteem on kahjuks tsükliline, ülekanne toimib vaid korra nelja aasta jooksul.
Streigiga saaks teha vähemalt ühe asja puust ja punaseks, ilmselgeks, nagu see peabki olema. «Haridussektor» koos oma füüsiliste esindajatega (loe: õpetajatega) ei ole lihtsalt üks lõik riigipirukast. Haridusel on areneva ühiskonna jaoks fundamentaalne, vundamendi roll.
Seda liiatigi väikeses riigis, mida me relvaga ei kaitse, ajudega aga küll. Sellest, millise «kvaliteediga» ühiskonnaliikmeid see «sektor» toodab, sõltub kõige otsesemal moel meie ühiskonna tulevik. Mainitud «kvaliteet» omakorda sõltub kõige otsesemal moel õpetajate olemasolust, oskustest ja motivatsioonist. Punkt.