Nobeli auhindade jagamisest on kujunenud grandioosne show, millest räägib ja kirjutab kogu maailma meedia. Kõrgendatud huviga jälgivad seda maailma suuremad ülikoolid, mille prestiiž sõltub otseselt sellest, kui palju laureaate neil töötab või õppinud on, sellest omakorda sõltuvad nende rahvusvahelised reitingud, aga ka näiteks õppemaksu suurus, mida nad kasseerivad.
Väljaspool tippülikoolide rebimist reitingute, au ning kuulsuse pärast pakub laiemale avalikkusele peale kirjanduspreemia laureaadi traditsiooniliselt huvi ka rahupreemia saaja. Tänavu pälvis selle kõrge tunnustuse Genfis baseeruv ICAN (ingl International Campaign to Abolish Nuclear Weapons; ee Rahvusvaheline Kampaania Tuumarelvade Kaotamiseks), mis on maailmas juhtiv ühiskondlik organisatsioon, mis propageerib tuumarelvastuse täielikku keelustamist rahvusvahelisel tasandil ja püüab tuumariike veenda neist relvadest loobuma. ICANi peamiseks saavutuseks loetakse tänavu 7. juulil ÜROs vastu võetud tuumarelvade keelustamise lepet, mis on maailma riikidele avatud ratifitseerimiseks alates 20. septembrist. ICAN oli selle peamine algataja ning teksti autor.
Tuumarelvade keelustamise suhtes on laias laastus kaks keskset seisukohta. On neid, kes arvavad, et tänu tuumarelvadele on maailm turvalisem, ja neid, kelle arvates on tuumarelvad eksistentsiaalne oht kogu inimkonnale. Esimesed leiavad, et tuumarelvad aitavad rahvusvahelisi suhteid stabiliseerida, teised rõhutavad aga riske ja ohte, mida need endas kätkevad.
ICAN esindab selgelt teist seisukohta, samas kui tuumariikide hulgas domineerib pigem esimene ning tuumarelvades nähakse eelkõige strateegilist abinõu, mis võimaldab ohjeldada võimalike agressorriikide ambitsioone. Tuumariike neist relvadst loobuma veenda ei ole seetõttu kindlasti kergete killast ülesanne.
Praegu tundub maailm liikuvat ICANi püüdlustele vastupidises suunas. Aasta algul teatas Ühendriikide president Donald Trump, et Ameerika peab oma arsenali kasvatama ja modifitseerima, et saada maailma juhtivaks tuumajõuks. Venemaa on aga omakorda hakanud rikkuma 1988. aastast kehtivaid lühi- ja keskmaa rakettide piiranguid, rääkimata Põhja-Koreast, kes on asunud kiirendatud tempos arendama ja katsetama tuumalõhkeseadeldisi ning ballistilisi rakette. Teiste sõnadega kogub maailmas hoogu uus tuumavõidujooks ja ühes sellega kasvab ka tuumakonflikti tõenäosus. Paraku hakkavad tänapäeva poliitikud unustama külma sõja kogemust ning sellega ühes tõusevad taas pinnale vanade aegade vaimud. Seepärast ongi vaja maailmas ICANi-sarnaseid survegruppe, kes sellega vähemalt võidelda üritavad.