Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mihhail Hodorkovski: ei kujuta ette, et keegi kunagi Krimmi tagasi annaks

34
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Suurärimees ja opositsionäär Mihhail Hodorkovski. | FOTO: Erik Prozes

Venemaa teisitimõtleja ja endise oligarhi Mihhail Hodorkovski hinnangul ei muudaks president Vladimir Putini väljavahetamine kellegi teise vastu Venemaal mitte midagi, seepärast tuleks täielikult muuta kogu poliitilist süsteemi – nõnda, et Venemaast saaks ka tegelikult föderatsioon.

Tallinnast ja Vilniusest on viimastel aastatel kujunenud vene opositsionääride kokkusaamispaigad, kuna siia saavad sõita need, kelle režiim on Venemaalt juba lahkuma sundinud, samas pole siia kaugele sõita ka neil, kes Venemaal elavad. Viimase aasta jooksul on siin olnud sage külaline ka Šveitsis elav Mihhail Hodorkovski, kes enne Putini režiimiga tülliminekut kuulus maailma rikkaimate inimeste hulka.

Venemaa uudiste põhjal jääb sealsest olukorrast sünge mulje: rahvusvahelised sanktsioonid, majandusprobleemid, elanikkonna vaesumine. Ent kui selle aasta algul teatas 40 protsenti vastanutest, et kavatseb valimistel hääletada Putini poolt, siis viimaste küsitluste järgi oleks seda valmis tegema 65 protsenti venemaalastest. Millest see kõneleb? Kas väline surve ja raskused koondavad Venemaa ühiskonda vaid tihedamalt Putini režiimi ümber?

Ma ei ütleks, et käesolev aasta oleks toonud Venemaale mingeid lisaraskusi või välist survet. Venemaal tehtud sotsioloogilisi küsitlusi ei maksa ülemäära usaldada, kuna pole selge, kuidas need tehtud on.

Eraldi tuleb lisada, et Putin on poliitikaväljalt väga osavalt kõik nähtavad alternatiivid kõrvaldanud. Vene inimesed, kes hääletavad Putini poolt, ütlevad sageli, et nad tahaksid Venemaad juhtimas näha kedagi teist, kuid kedagi teist lihtsalt ei ole. Tänu võimsale propagandamasinale on ta võimeline kõrvaldama ükskõik millist poliitilist konkurenti.

Peamine probleem polegi niivõrd selles, et vene ühiskonnale on peale surutud paradigma «kas Putin või keegi teine». Vahet pole: see, kes tuleks Putini asemele, peaks ennast üleval täpselt samamoodi nagu tema.

Venemaa on tohutu suur ja pole sellist inimest, kelle võimuses oleks midagi muuta. Mina tahaksin seda probleemi lahendada. Ma tahaksin Venemaa sellest paradigmast lahti rebida.

Putini väljavahetamine ei muuda midagi. Vahetada tuleb süsteemi, mitte juhte. Vaja on, et Venemaa regioonid oleksid poliitilisel tasandil esindatud ja neid koordineeriks seadusandlik keskus. Iga regioon peab oma arengu üle ise otsustama. Teisisõnu peab Venemaast tõepoolest föderatsioon saama.

Olgu, aga Venemaa naabreid huvitab tahes-tahtmata, millised oleksid suhted Venemaaga, kui Putini asemel oleks võimul keegi teine. Kas Venemaal leiduks näiteks poliitiline liider, kes tagastaks 2014. aastal annekteeritud Krimmi poolsaare Ukrainale?

Mina ei kujutaks endale seda ette. Raske on kujutleda olukorda, kus demokraatlikult valitud Venemaa parlament võiks saada ühiskonnalt mandaadi, et Krimm Ukrainale tagasi anda.

Mitmel põhjusel on Venemaal alust lugeda Krimmi oma territooriumiks. Peale selle peab ka Krimmi ühiskond ennast Venemaa osaks. Krimmi probleemi on Venemaa ja Ukraina vahelistes suhetes väga raske lahendada.

2013. aastal teatasite intervjuus, et olete valmis Venemaa territoriaalse terviklikkuse eest ise, relv käes, sõdima. Näiteks kui Põhja-Kaukaasia peaks tahtma eralduda. Praegu on selles piirkonnas väga suured probleemid. Kas olete endiselt valmis sõdima?

Te tõlgendate minu sõnu meelevaldselt. Ma rääkisin Tšetšeeniast. See pole üldse selline maa, nagu üritab meile näidata [Ramzan] Kadõrov. Minu eakaaslased ja minust vanemad inimesed [Tšetšeenias] – nad kõik on nõukogude inimesed, endised Nõukogude Liidu kodanikud, kes loevad end siiani Venemaa osaks. Kuni tänapäevani õpetavad tšetšeenid oma kulul lastele vene keelt ja saadavad neid õppima Venemaale.

Ning Tšetšeenias on praegu umbes 20 000 – 30 000 inimest, kes hoiavad seda Venemaa osa oma kontrolli all. Venemaa poolt on see ju reeturlus – jätta oma kodanikud bandiitidele orjadeks. Kas lahendus oleks see, et tšetšeenid lööksid Venemaast lahku? Ma ei usu, et tšetšeenid sellise otsuse võiksid teha, kuna sealsed inimesed on majanduslikult ja kultuuriliselt tihedalt seotud Venemaaga.

Juhul kui demokraatlik Tšetšeenia otsustab oma tahtel, mitte aga bandiitide survel Venemaa Föderatsioonist lahkuda, siis tuleb seda otsust austada. Inimestele tuleb pakkuda võimalust rahulikult eralduda, aga bandiitide vastu tuleb sõdida.

Järgmise aasta märtsis tulevad Venemaal presidendivalimised. Millist presidenti oleks Venemaale ideaalis vaja? Kas näiteks sellist, kes midagi majandusest jagaks?

Ma juba selgitasin teile. Kui inimene põeb diabeeti, siis millist torti ta peaks sööma? Mitte mingisugust presidenti pole Venemaale tarvis, ükskõik kes ja ükskõik milline on riigi jaoks kahjulik.

Võtame näiteks [endise rahandusministri] Aleksei Kudrini. Suurepärane spetsialist majanduse alal! Aga mida mõistaks tema näiteks Dagestani, Altai krai või mõne muu Venemaa regiooni majandusest? Ta mõistab ainult poolindustriaalse Moskva ja Peterburi majandust.

Aga ükskõik millise Venemaa regiooni majandusele tuleb anda võimalus iseseisvalt areneda. Selle ülesandega peavad tegelema regioonide enda esindajad ise, kes peavad selles asjas kokkuleppele jõudma. Aga kuidas on see võimalik, kui neil on risti ees  president, kelle käes on kogu võim, ja kohalikel endil pole mingit sõnaõigust?

See kõik on väga tore, aga teame ju minevikust, et Venemaa isevalitsuslik süsteem toodab end uuesti ja uuesti. Nõnda juhtus näiteks nii pärast 1917. kui ka 1991. aastat. Kuidas oleks võimalik sellest nõiaringist ükskord välja murda?

Inimesi tuleb veenda, neid on tarvis ühiskondlikult ja poliitiliselt harida. Neile on vaja selgitada, et muuta on vaja tervet käitumisparadigmat. Isevalitsuselt on tarvis üle minna esindusdemokraatiale.

Inimesed ei peaks rohkem mõtlema sellele, millist tsaari on vaja valida, vaid nad peavad valima oma regioonis endale poliitilised esindajad, kes parlamendi raamides otsiksid nende probleemidele lahendusi.

Mis muutuks, kui panna Putini asemele [praegune kaitseminister Sergei] Šoigu? Kõik jääks ju täpselt samaks.

Mihhail Borissovitš, lääs ei ole eriti huvitatud Venemaa opositsiooni toetamisest. Mis võiks seda olukorda muuta?

Ma olen veendunud, et Venemaa peab oma probleemid ise lahendama. Vene opositsioon lääne toetust, see tähendab poliitilist toetust, ei vaja. Sest me oleme võimelised oma probleeme ise lahendama.

Vene opositsioon peab läänega koos tegutseda. On vaja, et läänes mõistetaks, et neil pole konflikt mitte Venemaa, vaid Kremliga. See on äärmiselt tähtis, kuna sel hetkel, kui Venemaal režiim vahetub, pole vaja – kui lääs seda mõistab – suhete taastumiseks pikalt oodata. Sellega võib kohe pihta hakata, sest me teame üksteist, mõistame üksteist ja meil on ühine tee.

Vaat seda on vaja teha. Aga millal see täpselt juhtub, kas kahe või kuue aasta pärast, sel pole ajaloolises mastaabis mingit erilist tähendust.

Tagasi üles