Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaire Uusen: ma armastan eestlast

16
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaire Uusen | FOTO: Erakogu

Elu näitab, et ainus, kelle peale eestlane saab loota või kellega ennast vabalt tunda, ilma et peaks oma käitumist, vaateid, suhtumist või minevikku lahti seletama või abi saamiseks n-ö peale maksma, on teine eestlane, leiab kolumnist Kaire Uusen.

Olen sellele teemale mõelnud aastaid, juba 1990. aastate algul esimesi kordi kaugemale rännates, ammu enne seda, kui Ave Nahkur ja teised viskasid Eesti ja eestlaste poole kriitikanooli ning pagesid seejärel välismaale. Mäletan isegi esmamuljeid laialt naeratavatest teenindajatest ja teretavatest võõrastest, kuid sellest ei tohiks lasta ennast ära petta.

Elu jooksul välismaalastega nii töö, õpingute kui ka eraelu kaudu kokku puutunud inimesena ei mõista ma ütlust «eestlase parim toit on teine eestlane», sest see on nii vale, kui üldse olla saab. Julgen öelda, et kõige suuremat abi, kõige paremat mõistmist, kõige siiramat sõprust on minu kogemusel pakkunud vaid eestlased. Välismaalastelt saab eestlane oma argiellu särtsu, vaimustust, inspiratsiooni, aga mitte siirast toetust.

Mõeldes mitmele omapärasele olukorrale läbi aastate – kui auto jäi pärast 2000 km pikkust teekonda ootamatult Rootsis tee peale; kui Taanis tuli rongi hilinemise tõttu jääda ainsast ja viimasest laevast maha; kui ajakirjanikuna oli kiiresti vaja saada paarilt Rootsi ettevõttelt ja Soome rahandusspetsialistilt kommentaari; kui siinsetelt välisfirmadelt ja ühelt saatkonnalt oli vaja saada kiiresti infot ja nõu nende enda riigi kultuuriürituse korraldamiseks; kui Hiinas reisides ei leidnud õiget kohta üles; kui ühes Lõuna-Euroopa väikelinnas oleks olnud vaja ainult ühte meest, kes aitaks rasket kandamit kitsast trepist üles viia; kui kanuumatkal lahedate türklastega selgus, et naised peavad kõige raskema töö ära tegema –, olid need kogemused kokkuvõttes ebameeldivad ja enamikul juhtudel jäi abi (või soovitud info) saamata.

Siinkohal on oluline rõhutada, et tegemist polnud sooviga kelleltki midagi tasuta saada, kuid isegi see, kui teenuse eest maksid, ei pannud kedagi kriipsugi rohkem aitama. Nii julgen tuttavate ja enda kogemuste põhjal üldistada, et samasugustes olukordades külvatakse Eestis inimene abi ja lahkusega üle.

Sama kogemus on ajakirjanikutööst: vahel isiklikus vestluses väga sõbralikud välismaalased, oma ala spetsialistid, ei ole mingil juhul nõus kommentaari andma ega oma nimega meedias olema. Eestis on isegi põllumees pärast rasket tööpäeva nõus lahkelt oma kogemust ajalehele jagama. Välisettevõtted ei vaevu isegi vastama, vahel pingutab pressiesindaja mõne viisaka lause, samas kui Eesti ettevõtete puhul võtab tihti juht või mõni teine tähtis tegelane ise kiiresti ühendust – saadab meili või lausa helistab.

Olen märganud ka oma kunagiste välismaalastest õpingukaaslaste puhul, kuidas inimesed, kes paluvad sul nende tegevuse või ettevõtluse kohta Eestis infot levitada, ei ole nõus sama asja vastu pakkuma. Kui sõnades isegi ollakse, siis tegudes mitte.

See, mida võib pidada võõraste puhul sõbralikkuseks, on sageli hoopis ükskõiksus, püüd mitte sind kritiseerida (selle asemel jagatakse võltskiitust). Abivalmidus võib olla soov panna sind mingit teenust tarbima või kulutusi tegema. Lubadusi antakse võib-olla mõnes asjas kergesti, aga neid täidetakse isiklikes suhetes harvem kui Eestis.

Te võite viibida ülitoredas välismaalaste seltskonnas, kes pulbitseb soovist koostööd või äri teha, aga on selge, et enamasti on see vaid jutt. Eestlaste seltskonnas ei jaga keegi säravaid lubadusi ega vaimustust, kuid hiljem selgub, et kogu vahepealne aeg on mõeldud võimalikule koostööle.

Mõni aeg tagasi ütles taanlasest sõber meie ühe teise sõbra kohta, et ärgu ma teda aidaku, sest kui ta hätta jääb, siis milleks riik on. Ja pealegi, teiste asjadesse ei tasu ennast kunagi segada, olgu see või abipalve. Tõsi on see, et riik pakub välismaal oma inimestele rohkem tuge kui ilmselt sõbrad või rahvuskaaslased.

Samuti võib eestlasi üllatada välismaal esinev kahepalgelisus: ühest küljest oled teretulnud, aga teisalt ei pääse sa seal kunagi n-ö marjamaale, headele ametikohtadele. Mujal kaitstakse väga rangelt omasid, on lausa klassiühiskonnad, kus võid nii ära elada, et mõned ameti- ja elukohad jäävad terveks eluks sulle suletuks.

Keegi ei jaga ka loomingulisi toetusi või muud raha välismaalt tulnutele, sh eestlastele. Kui Eesti riik on vaene ega toeta oma nõrgemaid küllaldaselt, siis selles osas on Eesti jälle väga lahke, sest nii kultuurkapitali kui ka muid ettevõtlustoetusi jagatakse ka neile, kes elavad suure osa ajast mujal.

Võib märgata, et ka välismaale läinud eestlased tulevad ikkagi varem või hiljem Eestisse, et siin oma loomingut müüa, kliente otsida või ärilist koostööd teha. Mitu haritud tuttavat, kes on läinud välismaale kas elama või tööle, algul plaaniga maailmas läbi lüüa, teevad nüüd aastate möödudes kas teadlikult või muude võimaluste puududes ikka Eestiga koostööd või esindavad Eesti riiki kohapeal.

Seepärast on raske uskuda, et Eestist ära kibelevate inimeste kibeda meele põhjus on halvad eestlased või siin kogetud ülekohus (tihti on nad olnud Eestis just teistest edukamad). Need peavad olema mingid muud, isiklikumad põhjused, mida kõrvaltvaataja ei pruugi kunagi teada saada ega mõista. Kahju on aga see, et äramineku põhjusena tuuakse eestlaste halbu omadusi ja inimvaenulikku riiki.

Muidugi on häid inimesi ja minulgi häid sõpru-tuttavaid ka teiste rahvaste seas, kuid tõeliselt toetab või hindab eestlast ainult teine eestlane. Välismaalaste puhul jääb mingi väike tõke vahele isegi siis, kui ollakse nendega lähisuhtes.

Eesti elus on muidugi ka halbu asju. Nõus, et ilma Euroopa toetuse ja rahata oleks Eesti elu praegu mitu korda kehvem, aga üha enam tundub, et inimlikust aspektist on eestlastes olemas ehtsus, mida ei ole väliselt sõbralikumates lääneeurooplastes, keda oleme aastakümneid endale eeskujuks võtnud. Loomulikult, lääne ühiskonnas on endiselt väga palju plusse, mida me võiks ja peaks heaolu suurendamiseks üle võtma.

See osa, mis eestlases on halba (alkoholism, vägivaldsus, liiklushuligaansus, rehepaplus), on vähem või rohkem põhjustatud meie kehvast minevikust ja praegusaja majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest. Kui Eesti elu läheks paremaks, turvalisemaks, siis väheneb ka nende pahede osakaal.

Hoian aga väga pöialt, et sellega koos ei kaoks see eestlase lihtne südameheadus, siiras lahkus, huvi ja abivalmidus, mis mujal on sageli teeseldud või lükatud riigistruktuuride õlgadele.

Tagasi üles