Karl Kello: Eesti Vabariigi sünni eel – ajast, mil tehti ajalugu

Karl Kello
Karl Kello, Õpetajate Leht
:

Eesti rahvusliku liikumise üks väljapaistvamaid juhte Villem Reiman ütles peaaegu täpselt sada aastat tagasi (kui arutusel oli Eesti rahvusväeosade loomine) tähendusrikkad sõnad: «Praegu on aeg, kus tehakse ajalugu,» kirjutab Õpetajate Lehes Karl Kello.

Nii oligi. Ajalootegu käis täishooga. Eesti iseseisvumiseni jäi kaks aastat ja aasta tsaari loobumiseni troonist, mis vapustas Vene impeeriumi. Kui Veebruarirevolutsioon lõi eeldused Eesti iseseisvumiseks, siis nn Oktoobrirevolutsiooni, bolševistlik-enamlikku riigipööret (ametlikult SSOR) ei osatud esialgu üldse tähele panna. Isegi Peterburi külje all polnud sellest väidetavalt maailma teiseks muutnud sündmusest midagi kuulda. Maakera ei pöördunud itta. Maa ei värisenud ega toimunud isegi mitte päikesevarjutust.

Tihke ettevalmistustöö

1916. aasta alguseks oli maailmasõja rinne jõudnud Riia alla, Eesti muutunud Põhjarinde lähitagalaks. Lisaks sõjaväelastele, kelle üldarv kasvas kuni 200 000-ni, saabusid kohale ka sõjapõgenike massid. Läti keel omandas Tartus väidetavalt lausa ametliku keele staatuse, seda muide saksa keele asemel. Aga kõigile jätkus tööd ja leiba.

1916. aastal ähvardas Eestit veel üks suur oht – Põhjarinde ülemjuhataja määruse kohaselt tulnuks maa täielikult evakueerida (sh hobused, kariloomad, viljavarud), et edasitungiv vaenlane leiaks eest tühja maa. Mis tähendanuks Jaan Tõnissoni sõnul meie maa ja rahva täielikku hävitust. Tõnissoni eestvõttel õnnestus Tartu seltskonnal see oht tõrjuda.

Sõda kestis ühtekokku veel neli aastat. Suurde ilmasõtta (tolleaegne väljend) saadeti 100 000 eestlast, iga viies sai haavata, lahinguis langenuid või haigustesse surnuid oli ligi kümme tuhat.

Tagantjärele tarkusest saab öelda, et aastal 1916 käis tihke ettevalmistustöö Eesti riiklikuks iseseisvumiseks. Kuigi loodeti ka valitsuse reformidele ja propageeriti ms evolutsioonilist sotsialismi, üritades ühitada sotsialismi ja rahvuslust, kerkis taas rahvusliku enesemääramise ja poliitilise autonoomia küsimus. Tsaarivalitsus oli kindlalt eestlaste poliitiliste õiguste laiendamise vastu. Antandi riigid ei toetanud vähemusrahvuste enesemääramise püüdeid, kuna kartsid oma liitlase Venemaa kokkuvarisemist ja tema sõjalise võimsuse nõrgenemist.

Sõjad külvavad hävingut ja ühtlasi sünnitavad uusi olusid. Esimene maailmasõda avas võimaluse väikeriikide iseseisvumisele. Sada aastat varem oli eesti rahvas tehtud lahti nn pärisorjusest, mis osutus pöördepunktiks eestluse ajaloos – samuti kui aasta 1916. Ees seisid pöördelised sündmused. Keegi ei võinud teada, mis saab – nagu praegugi.

Rahvusväeosad: jah ja ei

Kolonelleitnant Arnold Hinnom (üks väheseid kõrgemaid ohvitsere, kel õnnestus pääseda NKVD käest) kirjutab oma eksiilis ilmunud mälestusraamatus «Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast» (Lund, 1955), et jaanuaris 1916, kui Saksa surve suurenes ja olukord Venele üldse ohtlikumaks muutus, tegi Põhjarinde väejuhatus ootamatu ettepaneku Eesti rahvusväeosade loomiseks. Jaan Tõnisson oli rahvusväeosade asutamise küsimuse (Läti eliitpolkude eeskujul) tõstnud juba 1915. aasta sügisel, kuid siis mõjustas rinde püsimine Vene võimusid nii, et nad asusid eitavale seisukohale.

Tartu juhtiv seltskond oli eesti üksuste asutamisega täiesti päri. Tallinnas aga võeti rahvuslike polkude loomise suhtes järsult eitav seisukoht, mistõttu ei tulnud tookord sellest üritusest midagi välja. Suuremal nõupidamisel Tartus, kus see küsimus lõplikule otsustamisele läks, ütles Tõnisson: «Keegi meist ei või praegu aimata, kuidas ja kunas meie rahvusväeosad meile võivad kasulikud olla. Kui loobume pataljonide asutamisest ega oska praegu ära kasutada soodsat silmapilku, siis võib juhtuda, et see tulevikus end raskesti tunda annab.»

Tallinna esindus Jüri Vilmsiga eesotsas oli põhimõtteliselt ja kategooriliselt vastu. Vilmsi sõnul oli Tallinnas nõu peetud ja otsusele tuldud, et see on meie rahva hävitamine: «Võib-olla on eesti rahvale isegi kasulikum, kui Venemaa saab lüüa – võib-olla saame siis sakslastega veel paremini kaubelda. Kui aga asutame oma pataljonid, siis laseme oma paremad ja elujõulisemad mehed Vene riigi huvides ära tappa, ja seda meile tulevased põlved ei andesta. Vene väeosades oskab eestlane end hoida, Eesti pataljonides peab ta aga oma rahva au hoidmiseks tulle sööstma. Ka ei looda ma, et Venemaa võidu puhul meile midagi paremat antakse.»

Rahvarohkele koosolekule oli tulnud põdurast tervisest hoolimata ka Kolga-Jaani õpetaja Villem Reiman, kes toonitas, et kartus ohvrite ees ei tohiks olla takistuseks – see on orjarahvas, kes kaotusi kardab: «Praegu on aeg, kus tehakse ajalugu. Eesti võidab palju, asutades oma rahvuslikud väeosad. See on meie kaitsejõud, meie tugevuse demonstreerimine! Kui Venemaa peaks sõja kaotama, ka siis on meil tarvis oma väeüksusi, et Vene deserteerivat sõdurite massi, kes võib maal palju kahju teha, tagasi hoida röövimise ja maa laastamise eest.»

Eesti rahvusest ohvitserid

Noored eesti mehed aga langesid Tsaari-Venemaa eest, istusid sakslaste käes vangis, õppisid sõjakoolis ja omandasid kogemusi sõjaväljal – mis läks tarbeks Vabadussõja rinnetel. Nooremohvitserid tegid sõjaväes kiirendatud korras karjääri, silme ees terendamas aadlitiitel. Entsüklopeedilistel andmetel teenis Vene armees I maailmasõja ajal kuni kolm tuhat eesti rahvusest ohvitseri. Eesti väkke tuli üle 12 polkovnikut. Mis tähendab, et kõik nad omasid Venemaa keisririigi teenistusastmete tabeli statuudi kohaselt õigust pärandatavale aadlitiitlile. Aastal 1916 said polkovnikuks Aleksander Tõnisson ja Johan Unt. Neil nagu paljudel teistelgi jagus ka ordeneid, mis avasid samuti tee pärusaadlikuks.

Veebruaris 1916 sõdisid tulevased Eesti kindralid Vene armees kes kus – näiteks alampolkovnik Ernst Põdder teenis Riia all, Andres Larka Ida-Preisimaal ja Poolas (alampolkovnikuks ülendati kevadel), Nikolai Reek Galiitsias 11. armee luureosakonna ülema kt-na, staabikapten Jaan Soots 12. ratsaväediviisi staabis (kindralmajor Carl Gustaf Emil Mannerheimi käe all; alampolkovnikuks sai sügisel). Johan Laidoner, kapten staabiohvitseri seisuses, teenis Läänerinde staabi luureosakonna abina ja ülendati augustis kindralstaabi alampolkovnikuks.

Rahvuslik autonoomia

Aleksander I kinnitas 23. mail 1816 Eestimaa talurahvaseaduse, millega talupoegadele anti isiklik vabadus, kuid maa tunnistati mõisniku eraomanduseks. Ühtlasi tuli iga tuhande elaniku kohta asutada üks kool. 22. mail 1916 tähistati Eestimaa pärisorjusest vabastamise 100. aastapäeva. Estonias peetud kõnes seadis Jüri Vilms üles rahvusliku autonoomia nõude. 23. mai oli esmaspäev, Tallinnas olid heisatud lipud, vabrikud ei töötanud, toimus suur tuletõrjeparaad.

Kevadel hakati kütteainekriisi tõttu uurima Virumaa põlevkivi. Pärast katsekaevamisi alustas tööd esimene põlevkivikaevandus. Suvel hakati põlevkivi rongiga vedama Petrogradi.

Nekrutiks võtmine

Vene ajal kestis kroonuteenistus kaua, algul 25 aastat, hiljem seda lühendati – 20, 10 ja seitse aastat. Kakssada aastat tagasi, 1816 kehtestati Eestimaal talurahvaseadusega varasema nekrutipüüdmise asemel liisusüsteem – väidetavalt esimesena kogu Venemaal. Noored mehed pidid hakkama «liisus käima»: liisk otsustas, kes peab nekrutiks minema.Liisku tõmmati hingeloendite järgi koostatud liisunimekirjade alusel, kuhu kanti kõik nekrutikohustuse alla kuuluvad mehed. Kelle liisk langenud, võis endale asendaja palgata, liisunumbreid võis ka vahetada. Nekrutil oli õigus enese asemele teist meest «kroonule kaubelda», vallakohtute aktides leidub sagedasti vastavaid protokolle. Vallad võisid nekruti andmisest pääseda, kui selle asemel raha maksid – tolle aja kohta suured summad, isegi 500 rubla, ja leidus ka mehi, kes soovisid selle raha eest teenima minna.

Ajaloolane Tõnu Tannberg on kirjutanud, et nekrutivõtmine, rahvasuus «warga wiisi wõtmine», toimus kuni liisusüsteemi kehtestamiseni kogu kubermangus ühel kindlal päeval – püügipäeval, mis määrati kindlaks kubermanguvalitsuse salajases ringkirjas. Püügipäeva kätte jõudes vallandus mõisapiirkondades tõeline inimjaht vajaliku arvu nekrutikandidaatide kinnipüüdmiseks. Tihti aimati või saadi püügipäevast varem teada ja nekrutiealised mehed läksid varakult peitu. Nekrutiks võeti ka abielumehi, kelle naised said valida, kas minna koos mehega teenistusse kaasa või jääda koju. Viimastest moodustus sel viisil omaette sotsiaalne kategooria – soldatinaised. Koju jäänud soldatinaised võisid teatud aja möödudes uuesti abielluda.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadajaluguev98
Sisuturundus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
nädala näod
terrorirünnak prantsusmaal
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE