/nginx/o/2016/02/02/4998903t1h31fd.jpg)
Oleks rumal arvata, et varanduslik ebavõrdsus on vaid kapitalismi produkt, ent sellegipoolest paistab, et vahe rikaste ja vaeste vahel vaid kasvab, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Eoin Flaherty, Belfasti Kuninganna Ülikooli (Queen's University) sotsioloogialektor.
Värskes Oxfami raportis väidetakse, et varanduslik ebavõrdsus on jõudnud täiesti uuele tasemele. Seda tõestavad arvud on rabavad: vaid 62 isikule kuulub sama palju varandust kui vaesemale poolele maailma rahvastikust. 2014. aastal kuulus proportsionaalselt sama palju vara 80-le ja 2010. aastal 388-le isikule. Ilmneb, et eliidi varad pole majanduskriisi mitte ainult üle elanud, vaid koguni kasvanud.
Raport kinnitab, et vastuseis ebavõrdsusele ei tule vaid soovist parandada oma elujärge. Kasvav varanduslik ebavõrdsus on üks kindlamaid märke sellest, et majanduskasv ei taga kõigile paremat toimetulekut. Maailma rahvastiku vaesema poole sissetulekute kahanemine alates 2010. aastast annab tunnistust sellest, et kuigi valitsused üle kogu maailma on agaralt rääkinud globaalsest majanduskriisist taastumisest, saavad selle tulemust nautida vaid vähesed.
Oleks rumal väita, et varanduslik ebavõrdsus on viimase paarisaja aasta liberaalse kapitalismi tagajärg. Kogu meile teadaoleva ajaloo vältel võib leida näiteid erakordse rikkuse kogunemisest: Rooma keisrile Caesar Augustusele arvatakse olevat kuulunud tänapäevastes vääringutes ligi 4,6 triljonit dollarit ehk viiendik kogu impeeriumi rikkustest. Ajakirja Time järgi oli maailma rikkaim inimene Timbuktu kuningas Mansa Musa. Tema valitsuse all aastatel 1280–1337 oli kuningriik maailma suurim kullatootja. Time’i teatel on tema varanduse suurust võimatu arvutada: ta olevat «rikkam, kui keegi suudaks kirjeldada».
Ajalooliste isikute pealt näeb ka, kui oluline oli varanduse kogunemise juures sõjaline ja juriidiline jõud: alustades Tšingis-khaani maailma suurimast impeeriumist 13. sajandil ja lõpetades Hiina keisri Shenzongiga, kellele kuulus 11. sajandil 30 protsenti kogu maailma majanduse toodangust. Mittekapitalistlikes ühiskondades on rikkus kuhjunud sageli millegi jõuga omastamise toel. Kuulus näide sellisest primitiivsest kuhjumisest on Inglismaal 18. ja 19. sajandil toimunud tarastamine (hulk põllumaad muudeti lambakarjamaadeks ja seni põllumajandusega elatist teeninud maapiirkondade elanikud olid sunnitud minema linna palgatöölisteks), mille järel tekkisid ka uued suurmaaomanikud.
Aga kas ebavõrdsus on inimühiskonnas vältimatu? 19. sajandi evolutsionistidest antropoloogid, nagu Henry Maine ja Lewis Morgan, leidsid, et kaasaegsed inimühiskonnad võisid olla saanud alguse lihtsamast klannipõhisest ühiskonnakorraldusest ning arenenud hiljem keerukamateks klassipõhisteks ühiskondadeks. 2009. aastal sai Elinor Ostrom Nobeli majanduspreemia ühisomandi süsteemide uurimise eest. Ühiskonnad, kus omand on kõigi kasutuses üldise hüvangu nimel, põrkuvad sageli meie tänapäevase arusaamaga eraomandist.
Ostromi töö on näidanud, et soodsate tingimuste korral on need süsteemid (nt kalastuspiirkonna, metsa või niisutussüsteemi ühine kasutamine) õitsvad ja edukad, võibolla isegi edukamad kui samasugused süsteemid, mida jagatakse ülalt alla korralduse alusel. Jätkub arutelu, kas ühisomandiga elukorraldus on olnud suurema osa inimajaloo kestel üldlevinud ja kas «ebavõrdsemad» nüüdisaegsed süsteemid võivad olla evolutsioneerunud sellest egalitaarsest algest.
Üksmeelele pole jõutud ka küsimuses, kas ehk on inimühiskonnad olnud tegelikult alati kapitalistlikud. Paljud leiavad, et kogu inimajaloo vältel võib täheldada mitmesuguste kapitalistlike ühiskondade tunnuste esinemist (Adam Smithi järgi – kõik tahavad parandada oma elujärge).
Keskaegses feodaalühiskonnas piiras indiviidi võimalust vara kuhjata juba see, kui palju tal oli üldse võimalik mõistlikult omandada. Kuigi oli olemas teatud krediidi- ja rahasüsteeme, olid sellegipoolest olemas ka n-ö absoluutsed piirid sellele, kui palju oli võimalik füüsiliselt kokku kuhjata.
Tänapäeval ei ole vara kuhjumine vaid esemeline, omandiks ei pruugi olla tehased, infrastruktuur või inimesed (orjanduslikes Ameerika Ühendriikides võisid orjad moodustada olulise osa omaniku kapitalist).
Majandusteadlane Thomas Piketty toob esile, et suur osa klassikalises kirjanduses kirjeldatud varandusest paistab olevat piiratud hulgale inimestele kuuluv renditulu tootev omand. Tänapäeval aga tähendab meie murdosalise reservmääraga pangandus, et suurt hulka rahast mingil füüsilisel kujul ei eksisteeri. Paberrahast märksa tähtsamal kohal on panga bilansilehel mitmesugused võlakohustused.
Üks möödunud sajandi olulisematest uuendustest ja Oxfami hinnangul ka üks peamistest varandusliku ebavõrdsuse kasvatajatest on immateriaalse vara turule toomine finantsinstrumentide kujul. Varandusliku ebavõrdsuse kasvule on finantssektori piirangute vähendamine väga palju hoogu andnud.
1930ndate suure depressiooni järgsetel aastatel leidis aset ka regulatsioonide reform. USA Glass-Steagalli seadus 1933. aastal hoidis kommerts- ja investeerimispanganduse suuresti lahus, seades samal ajal tugevad piirangud tehingutele mitme Euroopa riigiga.
20. sajandi lõpus suur osa neist regulatsioonidest hüljati. Suure riskiga hüpoteeklaenude restruktureerimine ja nendega kauplemine finantsturgudel andsid enne majanduskriisi kapitaliga varustatud investoritele ideaalse võimaluse teenida märkimisväärset tulu, lükates otsesed riskid sealjuures majaomanike kaela. Tänapäeval on väga vähe selliseid valdkondi, mis oleks investeerimisturgudest puutumata: süsinikuemissiooniga kauplemisest firmade tulevikukasumiteni. Kas maailm on ebavõrdsem kui kunagi varem või mitte, igal juhul võime öelda, et rikkuste kuhjamise võimalused on radikaalselt muutunud.
Üks põhjus, miks me ei saa täpselt tuvastada, kas maailm on kunagi varem nii ebavõrdne olnud, on see, et meil ei ole lihtsalt piisavalt andmeid. Täpseimad hinnangud põhinevad maailma rikaste sissetulekute uuringutel, Suurbritannia esimesed vastavad andmed pärinevad näiteks 1918. aastast. Nende andmete põhjal – selles osas, kus saab riike omavahel võrrelda ja kus arvutusmeetodid on standardiseeritud – võime öelda, et pärast Teist maailmasõda pole ilmselt olukord veel nii ebaõiglane olnud.
Võrrelda ei tohiks aga vaid väärtusepõhiselt. Vaevalt et keegi meist saaks muidugi öelda, et elu feodaalikkes või kolonialistlike impeeriumide loodusvarade krahmamise ajal olnuks parem. Küll aga annab pilk minevikule meile võimaluse kõigutada praeguses ühiskonnas omaks võetud müüte. Meie eluviis ei ole sugugi mitte ainus ajalooline inimeste kooselu korrastatuse vorm, samuti ei ole praegune majandussüsteem juhtimatu.
Kui me suudame selgeks teha, kuidas on valitsuste otsused, näiteks maksupoliitika või finantsregulatsioonid, mõjutanud varanduslikku ebavõrdsust, võime olla veelgi kindlamad, et ühiskonnal on võimalik seda muuta. Teades ebavõrdsust suurendavaid faktoreid – ja tundes müüte, mille järgi peab maailm olema just selline, nagu ta on, ja midagi ei saa muuta –, saame neile ka vastu astuda.