Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Roy Strider: koerad toodavad sõnnikut

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
1. november 2010 10:58
Roy Strider | FOTO: Erakogu

Kolumnist Roy Strider kirjutab, et Eesti koerapidamiskultuur on mähkmetes, kuid seda ei saa lahutada ühiskonna üldisest arengutasemest. Probleemid loomadega peegeldavad kusagil mujal tegemata jäänud tööd.

Üks vene mees, Vladimir Putin, on endale koera soetanud – labradori! Võtab teda endaga kaasa, popstaar Bonoga kohtuma, tänavale jalutama. Angela Merkel oli nüüd võib-olla ehmunud.

Üks eesti naine istus suvel minu vastas kohvikus ja peitis pisaraid. Naabrimutikese suur valvekoer oli üle aia hüpanud ja parki jooksnud. Rünnanud naist, meest ning eelkõige nende väikesi neljajalgseid sõpru. Üks koer pääses, teise tappis ründaja omanike silme all.

Politsei ei teinud midagi, polevat õigust ohtlikku looma ära viia ega magama panna. Nüüd käib naine kodust väljas, nuga taskus. Närvid on läbi, tapja haugub plangu taga. Omanik on Angela Merkelist palju vanem ja süüdimatum. Aga süüdi on ta kindlasti, kuigi seaduse järgi sai teda vaid natukene trahvida.

«Keegi ei saa midagi teha,» värises naine ja mina lubasin, et teen midagi. Kirjutan sellest, kuidas tapja ja ohver polnud süüdi.

Hiljem sõitsin jalgrattaga naaberkülla ja kohkusin, kui sõiduteele tormasid väikesed krantsikesed, et möödapedaalijale jalgadesse karata. Hüüdmise peale ei ilmunud teeäärsest talust, mille akendes põles tuli, kedagi. «Muidugi on need loomad vaktsineerimata,» kõneleb loomaarst. «Ah, neid jääb seal ikka auto alla ka vahest, aga siis jälle tekib juurde,» viskavad külamehed.

Koer pole kunagi süüdi

Erinevates kultuurides on koerad erineva tähtsusega. Näiteks krišnaiidid peavad koeri roojasteks, nende kohvikusse pole lemmikuga asja. Budistid aga usuvad, et reinkarnatsioonide ahelas on elu koerana viimane aste enne «inimeseks sündi». Kloostrites elavaid koeri austatakse, peetakse eelmises elus pisut kehva karmat kogunud munkadeks.

Mongoolias jälle teatakse silmade kohal asuvate heledate laikudega valvureid järgmises elus sündivat otse Tiibetisse ja laamadena. Muhameedlased ei pea koeri koduste lemmikutena, kuna usuvad, et inglid ei tule ruumi, kus viibib koer. Küll aga peetakse islamimaades töökoeri valvurite ja jahipidajatena.

Euroopas kujutati muinasaja leidudel koeri inimese kaaslastena, et Rooma aja leidudelt kaduda ning renessansi õitsengul da Vinci ja hollandi meistrite maalitud portreedena naasta. Ja alles äsja piinati saksa lambakoertega Guatanamos türmi pistetud väidetavaid terroriste.

Jah, koerapidajad terroriseerivad sageli oma koeri ja koertega inimesi. Peremehe kompleksid toovad tihti perre agressiivse tõu, kelle pidamine võrdub relva kandmisega. Koolitamata koer sarnaneb aga relvaga, mis suvalisel hetkel ise lahti läheb.

Eesti koerapidamiskultuur on mähkmetes, kuid seda ei saa ühiskonna üldisest arengutasemest lahutada. Jamad loomadega peegeldavad kusagil mujal tegemata jäänud tööd.

Kultuuriliselt pole meil pärast Teist maailmasõda karjavalveks koeri suurt kasutatud ning ainus Eesti ametlik koeratõug (peale EW-aegsete muri ja krantsi) on alles 1954. aastal registreeritud jahikoer eesti hagijas. Kui jätta kõrvale daamikeste seltsikoerad (valvuritena väga tõhusad!) ja pelgalt omanike kompleksi rahuldajatest inimesesööjad, siis tuleb koer perre sageli hirmu tõttu.

Eesti ei ole turvaline ühiskond ja seda mitte koerahammustuste pärast. Kuritegevus vohab, politsei tiksub säästurežiimil. Ja loomulikult soetavad inimesed suuri valveinstinktiga koeri, teadmata õieti, kuidas nendega hakkama saada.

Võetakse ka koeri, kes meeldivad lihtsalt välimuse tõttu, süvenemata koera iseloomuomadustesse ning liikumis- ja treeningvajadusse. Meie varjupaigad on hüljatud koeri täis. Ja meil pole veel arusaamist, et ketitatud ja kasvatamatu hüsteeriline koer on kivisüdamega juhmi omaniku visiitkaart.

Muri tiigrit ei tapa

Koeratõud jagunevad laias laastus seltsi- ja töökoerteks, sealjuures võivad need omadused kattuda. On ebaloomulik ja mõlemale stressitekitav pidada korterelamutes või tillukestes aedades suure territooriumivajadusega dominantseid ja iseseisvaks aretatud (karja)valvekoeri.

Kaukaasia ja kesk-aasia lambakoer, tiibeti mastif jt iidsed koeratõud on oma päritolumaades omapäi otsuseid vastu võtvad kaitsjad, töökoerad. Ma ei tea palju teiste tõugude kohta, kuid tean pisut dobermannidest ja tiibeti mastifitest.

Kaks aastat tagasi puresid omanikuga jalutavad tiibeti mastifid Lagedil neid eelmisel õhtul kartulitega loopinud poissi. Laps vajas haiglaravi. Nepalis tapsid kaks Himaalajas töötavat tiibeti mastifit samal ajal karja rünnanud tiigri. See pole nali. Dominantsed töökoerad vajavad koolitust ja sotsialiseerimist, nad on ohtlikud. Muide, ka taks on töökoer.

Eestis sündis sel aastal ametlikult paarsada tiibeti mastifi kutsikat, meie riik on maailmas tõenäoliselt esikohal nende koerte suhtarvult inimese kohta. Ning meil on tekkinud loendamatul hulgal ettearvamatu iseloomuga ristandeid, kuna paljud omanikud ei saa aru oma vastutusest.

Tõukoerte puhul on emase koera omanik ehk kasvataja vastutav selle eest, et kõik kutsikad saavad õige kodu. Kui piisavalt omanikke leida pole, siis lihtsalt niisama või igaks juhuks koeri juurde toota ei tohi.
Ja veel kord: koerad ei puutu asjasse, nende eest peab inimühiskonnas vastutama omanik. Seda vastutust peaks hoolikamalt reguleerima, ohtlikuks aretatud tõugude soetamiseks tuleks sätestada  relvaloa taotlemisega sarnane protseduur.

Kes on juht?

Koerte kasvatamiseks on sadu meetodeid. Ennekõike tuleb loomale pühendada aega, teda kutsikast peale sotsialiseerida ja juhtida. Koerad räägivad, kuid inimesed ei oska neid kuulata.
Pealegi käitub enamik koeri hundikarja põhimõttel, neil on tugev põhjus-tagajärg-loogika, lineaarne mõtlemine jne. Kuulen tuttavate käest ja näen tänaval sageli olukordi väära karjasuhtega, kus inimesed on oma koerte alluvad.

Kõige lihtsam on karja juhti võimalik ära tunda silmadega – juht juhib, kõnnib alati oma juhitavate ees. Ta väljub ja siseneb esimesena ustest, tervitab esimesena külalisi, valib endale sobiva koha, söögiaja, tähelepanu saamise ning meelelahutuse viisi ja otsustab ise, kes on ohtlik, kes mitte.

Enamik koeri Eestis on karja juhid, peremeeste peremehed ja sageli on see positsioon neile omanike poolt tahtmatult pealesunnitud. Tihti peavad koerad oma peremehi veidrikest nõdrameelseteks, kelle ellujäämise ja turvalisuse eest nad on kohustatud vastutama.

Kui teie koer veab teid jalutama minnes rihmapidi järel, siis ei pea ta teie käsklusi millekski. Kui teie koer käib teie voodis magamas, olete karja juhina null. Kui teie lemmik saab võõraste või pererahva saabudes esimesena tähelepanu, olete oma alluvapositsiooni jälle kinnitanud.

Keegi ei jõua ühes ajaleheartiklis kirjeldada koerte kasvatamise ja treenimise võimalusi. Selle kohta on ilmunud piisavalt kirjandust ja parim, mida koeraomanik teha saab, on pöörduda professionaalse treeneri poole. Kuid praeguses nõutus segaduses võiksid omavalitsused korraldada oma piirkonna elanikele tasuta kohustuslikke koertekoole ja nende eest ise maksta. See tasuks kõvasti ära, kasvatatud koerad on üldine hüve.
Või kas meie ühiskond on ikka piisavalt salliv inimese parimate sõprade jaoks?

Kui Hiina Rahvavabastusarmee tiibeti mastifite ajaloolise kodumaa okupeeris, hävitati enamik koeri. Sageli sunniti buda munki ise nende kloostrites elanud koeri tapma. Koerad olid osa selle maa kultuurist, koerad olid inimeste sõbrad. «Penid toodavad sõnnikut,» kõlas okupatsioonivõimude ametlik põhjendus.

Putinil, näete, on labrador. Ka Eestis toodavad koerad sõnnikut. Kuidas edasi?

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL
Tagasi üles