Meie väärtustega on midagi mäda, kui me peame ingliskeelset teadust ja haridust eestikeelsest väärtuslikumaks, kirjutab keeleteadlane Reet Kasik.
Reet Kasik: kas me eesmärk peab olema teadus- ja haridusteenuse osutamine muule maailmale?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keiserlik Tartu (Dorpati, Jurjevi) ülikool kuulus Venemaa ja Euroopa parimate ülikoolide hulka. Tihedad sidemed Saksamaaga, mis oli 19. sajandi teadusmaailmas juhtpositsioonil, olid tegusaks tõukejõuks teaduse kiirele tõusule Tartus.
Tartu ülikool etendas ühtlasi olulist osa kogu rahvusvahelise teaduse arengus. Tema saavutused olid paljudel aladel arvestatavaks panuseks maailmateadusse. Silmapaistev hulk ülikooli kasvandikke ja õppejõude suundus õppejõududeks-professoriteks Saksamaa, Venemaa ja teistegi riikide ülikoolidesse ja uurimisasutustesse. Ülikooli õppe- ja teaduskeeleks oli saksa, hiljem ka vene keel.
Hoolimata sellest, et meil oli üle saja aasta olnud maailmatasemel ülikool, ei olnud 20. sajandi alguses olemas eestikeelset haritlaskonda ega eesti kirjakeeltki. Kirjakeel luuakse ühiskonnas siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid rolle ei ole, siis pole vaja ka kirjakeelt, ja kui need rollid keelelt ära võtta, siis laguneb ka kirjakeel.
Seetõttu pidas vastsündinud Eesti Vabariik ühe esimese ülesandena vajalikuks muuta Tartu ülikool eestikeelseks. Rahvusvahelise teaduse arendamise kõrval seati tähtsaimaks eesmärgiks eestikeelse haritlaskonna loomine, et riik saaks funktsioneerida ja areneda eestikeelsena.
Mida me oma kõrgharidusega siis nüüd teeme? Kõik argumendid, mida esitatakse ingliskeelse magistri- ja doktoriõppe poolt, peavad silmas rahvusvahelist teadust, eesti teaduse ja teadlaste eksporti teistesse riikidesse ning teiste riikide teadlaste-õppejõudude ja üliõpilaste importi Eestisse.
Täpselt samasugused eesmärgid nagu muulgi majandustegevusel: ettevõtete arenemise-kasvamise eeldus on toodangu eksport, samal ajal peab tarbija saama kodumaise toodangu kõrval valida ka importtooteid.
Aga Eesti riigi eesmärk ei ole ju majanduse arendamine, see on üksnes vahend. Eesti riigi eesmärk on Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine. See ei ole võimalik ilma eesti haritlaskonnata. Muidugi me oleme uhked iga eesti teadlase üle, kes saab rahvusvaheliselt tuntuks ja suurendab Eesti tuntust maailmas. Aga suurem osa kõrgharidusega spetsialistidest jääb tööle Eestisse.
Mis saab Eestist, kui tema õpetajad, ajakirjanikud, arstid, juristid, poliitikud jt ametite pidajad on tulevikus ingliskeelse haridusega? Või arvatakse, et kodumaale piisab bakalaureusekraadist, magistri- ja doktorikraadiga haritlasi toodame peamiselt välismaa jaoks? Pealegi toob ingliskeelne kõrgharidus paratamatult kaasa surve ingliskeelse gümnaasiumi- ja seejärel ka põhihariduse arendamisele, sest vaid keeleoskajatel on võimalus haridusteed jätkata. Ingliskeelse haridusega õpetajadki hakkavad eelistama ingliskeelset kooliharidust, sest eestikeelset eriala- ja koolisõnavara nad ju ei tunne.
Jälle peab meelde tuletama August Kitzbergi, kes kirjutas surematuks kadakasakslasest poolharitlase Kniks-Mariiheni: «Herr Perpentikel, was ist das, was dort rohu sees macht – rääks, rääks?» Paistab, et ajalugu kordub. Kui äsja avalikustatud kõrghariduse ja teaduse arendamise raportis soovitatu saab teoks, küsib tulevane eesti haritlane jälle: «Dear Mr Okk, what is this rohu sees rääks rääks made?» Võrdluse laenasin Tiit Hennoste artiklist «Eesti kirjakeelega on JOKK», mis ilmus 2012. aasta Vikerkaares ja kus analüüsitakse kiretult ja kainelt eesti keele tulevikuperspektiive praeguse Eesti väärtuspildis.
Küsimus on nimelt väärtushinnangutes. 26. augusti Postimehes ilmus kõrvuti kaks artiklit: «Oki raport soovitab tasulist ja ingliskeelset kõrgharidust» ning Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi arvamuskirjutis «Kas väärtuste kujunemist saab suunata?», kus Eesti tuleviku (2040. aasta) väärtuspildi ühe osana nimetati eestikeelset teadust. Filosoofiaosakonna professorina viis seesama Margit Sutrop aastal 2015 läbi oma osakonna magistriõppe muutmise ingliskeelseks. Meie väärtustega on midagi mäda, kui me peame ingliskeelset teadust ja haridust eestikeelsest väärtuslikumaks.
Põhjus on mujal. Eesti ülikoolide, erialade ja teadusasutuste võrk on paisunud ebamõistlikult suureks ja nende liitmine iseenesest ei vähenda töö- ja õppekohtade arvu. Meid on alla miljoni, meil lihtsalt ei jätku kõigi nende jaoks piisavalt kõrge tasemega juhte, õppejõude ega üliõpilasi. Väljapääsu nähakse impordis ja sellega paratamatult kaasnevas ingliskeelsuses, selle asemel et kahandada teadus- ja õppeasutuste, õppejõudude ja üliõpilaste arv meie riigi rahvaarvule, intellektuaalsele potentsiaalile, vajadustele ja rahalistele võimalustele vastavaks.
Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, mis on siis see, mis hoiaks elus eesti keelt ja eestikeelset kultuuri? Keele väljasuremine algab alati haridusest ja haritlastest. See toob kaasa eesti keele kasutusvaldkondade kokkutõmbamise: tööl muutub suhtluskeeleks inglise keel, mis muidugi hõlbustab tööjõu importi.
Seejärel pole vaja enam eestikeelset kirjandust, sest kõik oskavad lugeda ingliskeelseid raamatuid, pole vaja eestikeelset teatrit, filmide subtiitreid ega arvutiprogramme. Muidugi, kodukeelena säilib eesti keel veel mitme põlvkonna jooksul, aga kas see ongi areng, millega me rahul oleme? Kas meie eesmärk peab tõesti olema osutada teadus- ja haridusteenust muule maailmale, mitte aga eeskätt oma riigile ja rahvale?