/nginx/o/2014/03/20/2905902t1hc384.jpg)
Jevgenia Värä: jah, härra Nutt, mis riigis me ikkagi sündisime?
/nginx/o/2014/02/21/2840606t1h74a6.jpg)
9. detsember 2014, 17:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artiklis «Mis riigis me sündisime?» (Postimees, 9. detsember) esitab Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu liige Mart Nutt vägagi õigustatud küsimuse: miks mõne lääneriigi ametnik väljastab Eestis sündinud inimesele dokumendi, kus sünniriigiks on märgitud kas NSV Liit või Venemaa, vaatamata sellele, et need samad lääneriigid ei tunnustanud Eesti okupatsiooni ja Venemaa koosseisu ei kuulunud Eesti isegi NSV Liidu seaduse järgi.
Ma olen selle probleemi püstitamisega igati nõus, kuid sellest tuleneb teine probleem, millest loo autor kahjuks vaikib. Nimelt, mis riigis olen sündinud mina ja paljud teised inimesed, kellele Eesti riik oli nõus andma ainult kodakondsuseta isiku staatuse?
Kui mitte NSV Liidus, siis ilmselt Eestis? Aga kui Eestis, siis miks me pidime saama kodakondsuse naturalisatsiooni kaudu ja siis veel n-ö puudega kodakondsuse, mis ei võimalda isegi presidendiks saamist? Ja kui mitte Eestis, siis kuidas oli võimalik, et üks ja sama Tallinna sünnitusmaja asus aastal 1979 korraga nii okupeeritud Eestis kui ka väljaspool seda? Ja kus asus täpselt see väljaspool?
Või Eesti riigi katkestamatuse põhimõtte järgi pole me üldse sündinudki? Selline lähenemine annaks palju ruumi ulmeromaani autori fantaasiale, kuid inimõiguste kaitsja suust tahaks ehk täpsemat vastust kuulda.
Muide, ma väga loodan, et ükskord, kui Krimmist saab jälle Ukraina osa, siis annavad Ukraina võimud neile, kes on vahepeal Krimmis sündinud, parema vastuse sarnastele küsimustele. Sõltumata sellest, kuhu on omal ajal kolinud või mitte kolinud nende laste vanemad. See oleks väga oluline Ukraina riigi turvalise tuleviku mõttes.