Üksildase uitaja Jack Reacheri seekordses loos on ehk liiga palju Rambot, aga kannatab ära. Teisalt taas: maailma, või vähemalt USA-d peab ju keegi päästma ja miks ei võiks see olla üks juhuslik hääletaja.
Miks ei võiks hääletaja päästa maailma?
15. juuli 2014, 12:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu tagaküljel on kirjas, miks Lee Child sulesepaks asudes just põnevike manu siirdus: olla kaht liiki kirjandust – üks, mis hoiab sind hommikuni enda kütkes ning teine, mis ei hoia. Ta valis esimese.
Kas «Tagaotsitav» just lugejat kukelauluni ärkvel hoiab, ent, nagu kõik Reacheri lood, on kütkestav küll. Põnev. Sest peategelane on sümpaatne, tema tegevus piisava detailsusega välja joonistatud ning stsenaarium värvikas.
Niisiis hääletab Reacher – pikk ja turd endine sõjaväelane – hilisõhtul tee ääres, et sõita, kuhu auto viib. Ta ühineb kahtlase seltskonnaga ning raalib välja, et asi pole õige. Kampa hakkavad jahtima kõiksugu ametivõimud, alates lihtpolitseinikust lõpetades CIA ja muu säärasega. Kogu lugu on selles osalejate jaoks segane ja üha segasemaks läheb, mängus on mustad jõud – terroristid ja muud säärast.
«Tagaotsitav» on Reacheri eestikeelsetest lugudest kuues. Võib öelda, et tegu on siinmail parima action-sarjaga. Maitseküsimus. Igatahes võiks tõlkimise tempo – ootel on veel veel 13 Reacherit – kiireneda.
Lõpetuseks filmikunsti absurdsusest. Kinolinal mängib 196 sentimeetri pikkust Reacherit pöialpoiss Tom Cruise (170 cm). No ei ole tõsiseltvõetav.