Kui vaadata tulevikku, siis on meil olevikus väga hää olla

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Kui ilmad on säärased nagu on ja kalendrit ei viitsi vaadata, saab ometi suve algusest selge märgi – lettidele ilmub Arvi Nikkarevi koostatud ulme antoloogia. Seekord pakutakse taas Soome kaasaegset fantaasiakirjandust, head, nagu ikka.

Sügav kummardus mehe ees, kes ikka ja jälle pakub maarahvale maailma ulmet. Ju see on tema missioon. Üks antoloogia aastas oleks justkui piisake meres, aga ei ole. On märksa enamat, sest millegipärast valiseb siinmail krooniline ulmekirjanduse vaegus, mida üksik tegija või üksik kirjastus üritab leevendada. Jah, ilmuvad kõiksugu vampiirilood ja muu säärane, aga kas see ikka on see õige ulme...

Tõsi, eks tänapäeval ole selle ulme klassifitseerimisega nagu on. Omal ajal oli asi selge fantastika tähendas kirjeldusi tulevikumaailmast, kosmoselendudest ja robotitest. Nüüd minnakse ajas nii edasi kui tagasi, maailmad, millest jutt, kuuluvad pigem paralleeluniversumisse ja nii segaselt edasi. Aga see selleks.

Niisiis Soome ulme. Üheksa lühijuttu kaasaegsetelt kirjutajatelt, kõigist raamatu lõpus kenasti paar sõna.

Nagu juttudest selgub, pole meil tulevikult suurt midagi loota, helget elu kindlasti mitte. Ning ega minevik pole olnud samuti suurem asi. Eks need lood pisut kaamoslikud ole, aga noh, Soome ongi põhjamaa, kus päikesetust korkem kui päikest.

Lugudes räägitakse palju armastusest. Armastusest raamatute ja teisepoole, elu ja elutuse vastu. Kes soovib olla surematu, kes surelik, kes kaduda, kes ilmuda. Kes mäletab tulevikku, kes minevikku.

Lugedes saab aru, et meil on siin ja praegu päris hää olla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles