Miks ma ei imesta, et rindeoperaator Jon Steele asetas päev enne teise Iraagi sõja algust kaamera õrnalt maapinnale ning marssis lihtsalt minema? Tema õuduste mõõt sai täis. Või õigemini: see sai täis juba ammu, enesehävituslik protsess juba käis – alkohol ja narkootikumid aitasid unustada – ning viimane hetk oli see peatada.
Patud oli Steele seks hetkeks raamatuga «Sõjasõltlane» mingil määral lunastanud, kuid hing oli ometigi veel raske ja must nagu äikesepilv. Aasta Prantsusmaal pärast lõplikku lahkumist sõjaväljalt, vaikuses, teleri, raadio, ajalehtede ja uudisteta, leevendas valu.
«Miks ma kirjutasin «Sõjasõltlase»? Oli kaks võimalust: kas kirjutan selle või hüppan sillalt alla,» rääkis Steele ühes usutluses. «Ma ei tee nalja. «Sõjasõltlane» oli lunastus. Näha läbi kaamerasilma inimeste piinu ja surma ning nende aitamiseks mitte midagi teha on kohutav patt. Kuid see oli mu töö. Ja mis on selle kõige hind? Ma pole normaalne. Ma elan koos vaimudega.»
Kristus! See on roiskveekraav! Nad surid roiskveekraavis!
Ma panin statiivi sita sisse üles ja laksasin kaamera selle külge. Ma kummardusin, püüdes pääseda purukslastud nägude alla, et selle nurga alt võte töötama saada. Sitt ja uriin ja veri tõusid mulle kopsudesse, okse loksus mu kurgus ja ma kummardusin veel sügavamale virtsalompi, kuni nurk oli õige.
Võte.
Soe ja kuldne valgus. Mahe rohelus ja jahe vari. Purpurses kleidis naine on rohu sisse puhkama istunud, nõjatub tahapoole ja vaatab taevasse. Magav laps tema süles, väike nägu ema südame ligi surutud. Pildiotsijas pole verd, pole lehka, pole surma. Lihtsalt ema ja laps, kes magavad igavest und Aafrika päikeses.
Stopp.
«Sõjasõltlane» pole ei õudus-, vaid reaalsusromaan. Poleks Steele’i ja temasuguseid hulle, kes ronivad eluga riskides lahingute epitsentrisse ja jäädvustavad tegelikkust, jääks mulje, et maailm on üks kaunis paik. Ei ole!
Pildid Gruusia-Abhaasia sõjast, rahvuslikust konfliktist, kus aastakümnete pinged plahvatasid ja külvati surma. Pildid Venemaa tegelikkusest 90ndatel, kus president Boriss Jeltsin saatis üksused omade vastu. Pildid Rwanda massimõrvadest, kus tutsid ja hutud tapsid kõiki, kes ette jäid. Pildid Bosniast, Euroopa südamest...
Viimane asi, mida väike Marina oma kümne aasta pikkuses elus nägi, oli tema enese näo peegeldus minu kaamera objektiivil. Kaamera, mille ma talle näkku toppisin, kui tema lamas ja lämbus oma veres. Väikesed silmad, mis pöördusid nagu mis tahes uudishimulikul lapsel... kui ta vaatas omaenese suremist.
Väikese Marina surma jäädvustamisega sai Steele’i klaas täis, ta läks järgmisse lahingusse, kaamera õlal, snaiprite kuulide alla, otsima enese surma.
Lase käia! Vajuta lihtsalt päästikule ja tapa mind! Tapa, kurat, mind ometi!
Steele vajus pärast Bosniat lennujaamas kokku, hakkas otsima pääsemist ja leidis selle rääkimises ja kirjutamises. Rääkis psühhiaatrile, kirjutas maailmale. «Mida rohkem ma rääkisin ja kirjutasin, seda rohkem ma leppisin oma eluga peeglitetagusel maal. Ma hakkasin tundma neid pilte, mis läbi objektiivi sisse tulid, ja see päästis mu elu,» rääkis Steele raamatu järelsõnas.
«Kõik need inimesed, keda ma näinud olen, kõik need väärtuslikud elud rändavad mu pilgu juurest läbi. Kõik need, kelle maailm nii kergesti unustab, kohe, kui pildid hajuvad. Aga mina ei unusta. Ma ei saa unustada. Need lood on südantlõhestavad ja tõesed ja neid peab rääkima. Võib-olla me kõik, sõjaoperaatorid, teame seda oma südames. Me oleme küüniline kamp, aga me teeme oma tööd sellepärast, et me usume, et seda on vaja teha. Isegi kui keegi teine ei kuula, isegi kui keegi teine ei hooli. Süütutel, kelle elu me oleme kinni püüdnud, ei ole häält, neid ei kaitse keegi. Kui nad näevad meid kaameratega tulemas, siis nad loodavad, et saame neid aidata, sest sageli, kui me välja ilmume, ei ole seal kedagi teist.»
Ühel hetkel sa mõistad Steele’i ja tema kolleegide suurust. Nende suurust, kes lähevad sõjakoldesse appi. Vabatahtlike, meedikute, rahusõdurite suurust. Nemad on seal, kuhu poliitikud iial ei satu. On relvadeta ning üritavad päästa kasvõi ühe elu. Või leevendada surijate piina.
Jah, rindereporterid võivad olla küünilised surmapõlgurid, kuid neil on sügav hing ja suur süda. Ning piisavalt irooniat ja huumorimeel, mis toimib kui valuvaigisti.
Ma pean viski välja laskma.
Me seisime ja kallutasime end üle rõdu ääre. Kaks viskisegust fontääni nirisesid alla Aafrika džunglisse, paarkümmend meetrit eemal tärisesid püssid.
Jon, kas sa saad aru, et kui meid praegu tapetakse...
Ja nad meid niimoodi leiavad...
...kiivrid peas ja kuulivestid seljas ja bokserid jalas...
...rääkimata sellest, et riistad pihus...
...siis ei näe see hea välja.