Sofi Oksanen: Venemaa Trooja hobused Euroopas

Sofi Oksanen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sofi Oksanen
Sofi Oksanen Foto: Peeter Langovits

Kirjanik Sofi Oksanen analüüsib, mis moel ja miks toetab Venemaa äärmusparempoolseid liikumisi Euroopas. Nii äärmusparempoolsete kui elukutseliste Venemaa kaasmaalaste roll on muuta Euroopa Liit ebastabiilseks ja altiks korruptsioonile.

Aastal 2007 said mõned Soome kodanikud kümneaastase sissesõidukeelu Eestisse. Riigis oli asutatud ühendus nimega Uus Euroopa, mis korraldas Hitleri sünnipäeva tähistamist, ja just sinna oli seltskond teel. Sissesõidukeelu põhjenduseks öeldi, et need isikud osalevad Eesti julgeolekut ohustavatel üritustel. Sünnipäeva korraldamises osales Eestisse kolinud soomlasest jurist, kes võttis osa ka äärmusparempoolse Eesti Iseseisvuspartei tegevusest. Selle erakonna toetus on olnud püsivalt marginaalne, 2011. aasta parlamendivalimistel näiteks 0,4 protsenti.

Samal ajal astus Soomes avalikkuse ette väike rühm, kelle avaldused keskendusid selle eitamisele, et Nõukogude Liit okupeeris Eesti. 2009. aastal asutas see seltskond Soome antifašistliku komitee ja jagas Eesti kohta intervjuusid Vene riigi kontrolli all olevale meediale. Nad väitsid, et Eestis laiutab fašism, kogu riik on õigupoolest fiktiivne ja küüditamised olid Kanaari saartel käimisega võrreldavad päikesereisid.

Ajakirjanikud sattusid segadusse. Nad olid harjunud mõttega, et erinevaid vaateid esitades leitakse tõde kusagilt keskpaigast. Seepärast said need Venemaa uude, valelikku ja riiklikult juhitud ajalookäsitlusse armunud soomlased esialgu üllatavalt palju sõna muidu asjalikus meedias. Toimetajad oskasid vältida holokausti eitajaid, aga puutusid nüüd kokku nende jaoks uue nähtusega.

Samasuguseid gruppe ilmus ka teistes maades. Eestis tegutsev Impressum ütleb enda kohta, et tegu on ajakirjanike klubiga. Samasugune tegevus laienes ka Lätti, Moldovasse ja Krimmi. Kõik need ühendused hakkasid võitlema samasuguste kujuteldavate vastastega nagu Venemaa sel kevadel, võideldes Ukraina «fašistliku valitsuse» vastu. Tegelikus elus on Euromaidani-järgne valitsus mõõdukas ja demokraatlik ning Ukrainat ei saa mitte kuidagi nimetada fašistlikuks selles mõttes, nagu läänes selle sõna tähendusest aru saadakse. Endiste asumaade kohta kasutatakse tänapäeva Venemaal sõna «fašism» sünonüümina Euroopa Liidu meelsusele.

2007. aasta oli Eesti-rindel muulgi moel aktiivne. Venemaa innustus võimalusest seista vastu pronkssõduri kesklinnast kalmistule viimisele ja Eestist sai küberrünnakute sihtmärk. Kohale veeti pro-Venemaa meelevaldajad, kelletaolisi näeme nüüd Ukrainas. Venemaa üritas esimest korda nii avalikult segada end NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi siseasjadesse.

2009. aastal toimetasin koos Imbi Pajuga raamatut «Kõige taga oli hirm», mis käsitles Eesti okupeerimiste ajalugu. Selles raamatus ilmusid nii eesti autorite kui rahvusvaheliselt tuntud inimeste kirjutised: lisaks Eesti presidendile näiteks ajaloolane Anne Apple­baum ja dissident Vladimir Bukovski. Enne veel kui raamat ilmuda jõudis, avaldas Vladimir Putini partei Ühtne Venemaa pressiteate. Selles süüdistati meie raamatut, kasutades retoorikat, mida oleme kuulnud ka Ukraina kriisi ajal. Raamatu esitluse ajaks veeti Venemaalt kohale noored putinlased, et nad meie raamatu vastu meelt avaldaksid. See sündmus oli esimene omataoline. Venemaa üritas sekkuda iseseisva Soome kirjastamispoliitikasse.

Need sündmused alates pronkssõdurist ja raamatuesitlusest, nagu ka sõda Gruusiaga (2008), olid peaprooviks. Need olid testid, mis näitasid, et lääs vastaks Venemaa ekspansiivsele poliitikale nõrkade relvadega.

Soome antifašistliku komitee liikmed olid toona lähedased sõbrad tegelastega, kes Eestis Hitleri sünnipäeva korraldasid. See tundus kummaline ja siis ma veel ei mõistnud, kuidas need näiliselt üksteisest väga kaugel olevad rühmad seotud on.

Aastaks 2014 oleme jõudnud näha ohtralt samalaadseid liite mitmel maal. Sotsiaalmeedias on paljastunud, et antifašistlike meeleavaldajatena esinevad elukutselised provokaatorid armastavad eraelus kasutada täiesti avalikult neonatside sümboleid. Venemaa uue ideoloogia, duginliku eurasianismi printsiibid omalt poolt köidavad äärmusparempoolseid kõikjal: homofoobia, võõraviha, antiamerikanism ja Euroopa Liidu vastasus.

Euroopa kahekümne neljast äärmusparempoolsest parteist on neliteist avalikult kaldu Venemaa poole, seitsme suhtumine on neutraalne ning kõigest kolm (kaasa arvatud Põlissoomlased) suhtuvad Venemaa poliitikasse eitavalt. Itaalia äärmusparempoolsed näevad Venemaas mudelühiskonda, mis kaitseb kristlikke väärtusi immigrantide eest, ning kiidavad Venemaa võimet kaitsta pereväärtusi ja suurendada rahvuslikku identiteeti. Ungari suuruselt kolmanda partei Jobbiki seltskond, Prantsusmaa Marine Le Pen ja Kreeka fašistide partei Kuldne Koidik on Moskvasse alati teretulnud ning Venemaa meedial jagub neile alati aega.

Alates aastast 2008 on Jobbik, see antisemitismi ja mustlaste-vastasuse kindel pooldaja, toetanud avalikult Venemaad, ehkki nõukogude minevikku silmas pidades oli partei suhtumine selle asutamise aegadel täpselt vastupidine. Partei ametlik eelarve on suuruselt võrreldav väikese pereettevõtte omaga, ent ikkagi suudavad nad üleval pidada hästi õlitatud parteiaparaati.

Venemaalt raha saamist tõestada on üldjuhul raske, sest tegu on ju korrumpeerunud ja riiklikul tasemel rahapesuga tegeleva maaga. Avalik ja kindel teave on siiski see, et nii Itaalia kui Hispaania ametnikke ja poliitikuid on olnud Venemaa palgalehel ning ultranatsionalistlikku tegevust on toetatud nii Venemaal kui välismail.

See on siiski kõrvaline seik. Igal parteil on vaja sõpru, soovitavalt selliseid võimsaid, abi avalikes suhetes ja ka koolitust. Venemaa on näidanud, et rassistlikest kuritegudest on võimalik teha riigi tava, antihomopropagandast seadus ja inimõiguste eest seisvatest organisatsioonidest kahtlased välismaa agendid. Jah, iga äärmusnats tahaks õppida just Venemaalt. See ju esindab neile sobivat riigimudelit.

Ennustatakse, et Venemaa poliitikat pooldavatel parteidel läheb tulevastel valimistel hästi ja europarlamenti võib pääseda koguni 20 protsenti selliseid saadikuid, kellel on sama eesmärk kui Venemaal – Euroopa Liidu ebakindlus.

Kõige taga on energia. Eesti ajaloo vastu agressiivsust harrastavate ja kaasmaalaspoliitikat ajavate ühingute kasv asetus Eesti seisukohalt tähelepanuväärsesse aega. Toona hakkas Kreml värviliste revolutsioonide peale mõtlema: kas samalaadsed ülestõusud võivad vabastada endised asumaad lõplikult Moskva kontrolli alt ning kas samalaadne asi võib korduda Venemaal. Samal ajal hakkasid uued energia tootmise viisid looma pilti tulevikust, kus energiasõltuvus Venemaast polekski enam vältimatu, ja Eesti hakkas astuma otsustavaid samme energiasõltumatuse poole. Nõukogude ajal loodud sõltuvus Venemaa energiast oleks peagi läbi. Luureasutused olid juba jõudnud hoiatada Venemaa soovist kasutada energiat relvana.

Balti riikides hakati aktiivselt otsima selliseid koostööpartnereid, kellel polnud lähedasi suhteid Putini siseringiga. Nende viimaste ajalugu Eestis oli pikk: nüüd sanktsioonide alla langenud Gennadi Timtšenko naftafirma Gunvor vedas 60 protsenti oma naftast Eesti kaudu. Nüüdseks on Gunvor oma alal maailmas suuruselt neljas firma. Selle firma kasv toimus käsikäes Putini võimu kasvuga ja Wikileaksi lekete põhjal ongi Putini – Euroopa ja Aasia rikkaima inimese – jõukuse aluspõhi Gunvor.

Venemaal on huvi teha liite mõjukate parteidega Euroopa Parlamendis, sest Venemaa energiakandjate turud on seotud Euroopa Liidu tasemel tehtavate otsustega. Liitlasteks ELis sobivad lisaks korruptsioonialtidele poliitikutele just äärmusparempoolsed.

Venemaa vajab Euroopat, mis tahab venelaste energiat ja talub seda, et korruptsiooniraha voolab vabalt. See ei lähe korda ilma Euroopa Liidu ebastabiilsuseta ja ELi sees mõju avaldava Venemaa-sõbraliku blokita, milles äärmusparempoolsetel on mängida tähtis roll.

Ida-Euroopa riikides on äärmusparempoolseid nagu Lääne-Euroopaski, ent nende taust on teistsugune. 90ndate aastate alguses võisid paljud arvata, et mistahes nõukogudevastane liikumine on alati parem valik, ja üheparteisüsteemi varing tõi kaasa väga kirju erakondliku tegevuse.

Näiteks Eestisse kolis Soomest neonatse seepärast, et nad said Eestis vabamalt tegutseda kui oma kodumaal. Taasiseseisvunud Eesti veel mitte päris valmis seadustes oli auke nii neonatsidele kui korruptsioonile. Sama kehtib ka teiste Ida-Euroopa maade kohta.

Endise idabloki maad ei osalenud raudse eesriide taga oldud aastatel ka läänemaistes ajalooväitlustes ja mineviku selgitamises. Terved põlvkonnad kasvasid üles nõukogude ajalooõpetuse, st propaganda, mõju all. Samuti jäid nad ilma inimõiguste arengust läänes ning aastakümneid kestnud tööst seksuaalvähemuste õigustega. Hoiakuid neis asjus võis võrrelda sellega, mis olid läänes enne 1960ndaid. Sellesse õhustikku sobib hästi näiteks Venemaa antihomopropaganda, sest esindab neid aastakümneid, milles suur osa nende maade inimestest hingeliselt ikka veel elab.

Lääs poleks pidanud imestama ka selle üle, et neis maades on pagulastesse umbusklikult suhtuvaid inimesi. Võõraid keeli rääkivad immigrandid olid ju olnud Stalini algatatud rahvaste ümberasustamisega tulnud seltskond, keda ka okupantideks kutsuti. Need olid venestamise ja rõhumise ajad, mil võim keskendus rahvusliku identiteedi hävitamisele. Oli enesestmõistetav, et rahvuslikku identiteeti kaitsev äärmusparempoolsus kogus samuti populaarsust.

Äärmusnatsionalismi õhutamine Ida-Euroopas on Venemaale kasulik: see pidurdab demokraatlikke arenguid ja loob neile maadele negatiivse imago. Läänel on keeruline suhtuda empaatiliselt vähetuntud riikidesse, kust saadakse ohtralt äärmusparempoolsusele viitavaid pealkirju, ehkki ka lääne enda äärmusparempoolsed pole ju märkamatud.

See kirjutis pidi esmalt käsitlema vaid Ida-Euroopa äärmusparempoolsust, ent 2014. aasta aprillis pean tõdema, et on võimatu rääkida sellest ilma jututa selle poliitilise suuna kõige tähelepanuväärsemast toetajast Venemaast. Venemaa poliitika on riiklikul tasemel selline, mida läänes nimetatakse äärmuslikult natsionalistlikuks: ksenofoobia, homofoobia, autoritaarsele võimukasutusele toetuv ja rahvustevahelist viha õhutav.

Äärmusnatsionalistlikku mõtlemist ei saa ka eristada Venemaa muust tegevusest, sest majandus, välispoliitika ja sõjategevus, mille hulka kuulub ka mõjutustegevus ja infosõda, on olemuslikult seotud. Pehmet jõudu ehk erinevate ühenduste tegevust ja poliitiliste võrgustike tugevdamist soositakse ju seepärast, et see on võrreldes teiste sõjapidamisviisidega odav.

Erinevate ühenduste rahastamine on seaduslikult lihtne näiteks fondi Russki Mir kaudu. See sündis Vladimir Putini algatusel 2007. aastal. Vene riigilt raha saava fondi ülesanne on kindlustada venelikku maailma globaalse projektina ja tegutseda kaasmaalaspoliitika jõuõlana välismaal. Elukutseliste kaasmaalastena tegutsevate inimeste ülesanne on õhutada patriootlikke tundeid ja läänevastasust, sest selle poliitika järgi tuleb ka elada ja tegutseda nagu Kremli ideaalvenelasele kohane.

Kui lääne äärmusparempoolsete roll selles mängus on Euroopa Liidu ebastabiilsemaks muutmine, siis kaasmaalaspoliitika ühingute ülesanne on sama, ent sihtrühm on Euroopas elavad venekeelsed inimesed. Õnneks ei taha suurem osa meie venekeelsest elanikkonnast, et Venemaa oleks nende päästja. Samas kui võrrelda Kremli eesmärkide nimel tegutsejaid näiteks fundamentalistlike islamiliikumistega ja nende koolidega, siis vast saab selgemaks, et vahel piisab ka ühest radikaliseerunud isikust.

Kellel on vaja rahva toetust? Krimmi ebaseaduslikku, referendumiks maskeeritud etendust kutsus Venemaa vaatlema seltskonna, kellest osa esindas äärmusparempoolseid ja osa Venemaa agendat toetavaid ühinguid.

See jõuk tundub lääne inimeste enamikule marginaalne ja seda vähem tähelepanu vääriv, aga läänelik käsitlus poliitiku olulisusest tugineb tema tegelikule toetusele rahva hulgas. Need äärmusrühmad seevastu teavad, et revolutsiooniks on tarvis vaid väikest gruppi, mis võtab võimu. Nii on see alati olnud Venemaalgi.

Nõukogude Liit sündis marginaalse poliitilise grupi võimuvõtmise tulemusena – sel ei olnud rahva enamuse toetust. Seepärast valisid revolutsiooni juhid autoritaarse juhtimismudeli, kus repressiiv­asutused hoolitsesid vastaste hävitamise eest. Sellel teel astub Venemaa endiselt ja selline juhtimine on äärmuslastele alati ahvatlev.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles