Möödunud nädala alguses suhtlesin ühe välismaal õppiva türgi päritolu tudengiga, kes soovis jagada oma nägemust kodumaal toimuvast. Vestlus temaga jõudis intervjuu vormis ka ajalehte, ent oma foto avaldamisest selle kõrval ta keeldus. Ta kartis, et see võiks viia ta kodumaal süüdistusteni terrorismile kaasa aitamises või riigi laimamises. Samal päeval avaldati Türgi valitsuse kodulehel teade, mis kuulutas Türgi parimaks riigiks Euroopas, kui mitte maailmas.
«Türgil on kõige reformimeelsem ja tugevam valitsus Euroopas ning kõige karismaatilisem ja tugevam juht maailmas. /--/ Ainult neil, kes tunnevad, et jäävad talle alla, on peaminister Erdoğani juhtimine probleemiks.» Avalduses kinnitati ka, et kellelgi pole õigust nimetada Türgit vägivaldseks riigiks ning probleemidega tegeletakse demokraatlikult ja demokraatia huvides.
Kogu sellest demokraatiast hoolimata keeldus oma nägu avaldamast ka üks teine Postimehega suhelnud türklane, lastekirjanik Zümrüt Alp, kellelt avaldati 10. juulil arvamuslugu «Kultuuri ja ajaloo hülgamine». Türgi on riik, kus ametlikel andmetel istub vangis kõige enam ajakirjanikke maailmas (märtsi seisuga 94) ning rahutustega seoses on ametlikel andmetel mõnikümmend inimest vahistatud Twitteris tehtud avalduste tõttu. Erdoğan on Twitterit nimetanud lihtsalt nuhtluseks, kuigi kasutajate seas on ka tema enda Õigluse ja Arengu partei liikmeid.
Sel nädalal kirjeldas Türgi Euroopa Liidu minister Egemen Bağış sama suhtluskanalit suisa vandenõude platvormina, kinnitades, et viimastel nädalatel nähtud ulatusega kogunemiste korraldamine pole paari päevaga lihtsalt võimalik. Selle kõige taga olevat kuus kuud tagasi Euroopas loodud 20 Twitterikonto salapärased omanikud, kes saatsid pidevalt säutse Türgi intellektuaalidele ja kultuuritegelastele. Türgi valitsus nõudis Twitterilt kohaliku kontori sisseseadmist, et oleks lihtsam jälgida riigi põhiseadusega vastuollu mineva info levitamist ning ka mitmete kontodega seotud info jagamist – mõlemast on suhtluskanal keeldunud.
Snowdeni paljastuste valguses on sotsiaalmeedia ilmselt veelgi tugevamalt avalikult oma kasutajatega seotud info jagamise vastu, ent fakt on see, et tänapäevases maailmas on info kontrollimine üha raskem. Kuigi ka internetiga koos üles kasvanud põlvkond ei ole kuigi hästi kursis info jagamisega seotud ohtudega, paistab, et riigivalitsejad ei oska selle rohujuuretasandilt leviva jõuga veel kuigi hästi ümber käia. See ei ole paberleht või telekanal, mille saab lihtsalt kinni panna või kus saab ruum otsa ning kuigi see on tänu sellele ka heaks jälituskanaliks, on see siiski ka platvorm arvamuste paljususele, mis peaks olema samuti üks demokraatliku ühiskonna alustala. Tundub muidugi, et mitte Erdoğani demokraatia.