Siinsetel kirjastajatel on kombeks aeg-ajalt üllatusi pakkuda – tuua lettidele pealtnäha mittemidagiütlev raamat, mis tegelikult ütleb nii mõndagi. Või kui lugeja ei viitsi teha teose süvaanalüüsi uurides selle mõju kaasaegse kodaniku materjalismist mõjutatud mõtteviisile, piisab täiesti sellest, et raamat on äärmiselt loetav.
Beth Revis on täiesti tundmatu kuju kirjandusmaatikul, sestap on üllatav, et kirjastus Tänapäev oskas ta üles noppida. «Läbi universumi» tõusis tunamullu jaanuaris, pärast ilmumist, New York Timesi bestsellerite edetabelis lasteraamatute arvestuses 7. kohale. Mis on mõneti üllatav paigutus, sest lasteraamatuks ei saa antud teost kindlasti pidada. Igatahes pelgalt lasteraamatuks mitte. Kui, siis äärmisel juhul noorsooromaaniks, aga ka see määratlus on nii ja naa. Tõsiasi, et peategelased on noored, pole lahterdamiseks piisav argument.
Aga see selleks. Tegu on ulmekaga, milles peitub ühtlasi krimka ja lemberomaan ja noortekas ja kinnise ühiskonna psühholoogilise juhtimise õpik.
Hulk maalasi külmutatakse ja lähetatakse kaugele planeedile uut tsivisatsiooni looma. Lisaks on laevas mõnituhat mittekülmutatut, kes hoiavad laeva käigus ja moodustavad justkui väikelinna kogukonna, kus igal on oma ülesanded. Sünnitakse ja surrakse ja kasvatatakse lapsi, peetakse loomi ning põldu, tehakse teadust ja kunsti. Ühesõnaga elu käib eesmärgiga, et tulevased põlved saaks jala kindlale pinnale.
Ühel hetkel astub mängu külmutatud militaristi ja teaduri tütar Amy, kes kellegi mõrvaliku nupulevajutuse tõttu lahti soojeneb, kuid siiski ellu jääb ja laevaellu siseneb. Amy on kõrvaltvaataja ega mõista, miks too universumis seiklev ühiskond sedavõrd haige on. Alamklassil puuduvad igasugused tunded, Vanim, juht, koos paari käsilasega, on täielik türann, kuid tema järglane, Vanem, tundub pealtnäha mõsitlik.
Ühesõnaga: Amy on kui revolutsionäär, üritades inimesi inimlikuks muuta ja ütlasi välja selgitada, kes külmutatud reisijaid, neid üles sulatades, tappa proovib. Temaga liitub Vanem. Tekib armastus jne, jne... Lõpuks tuleb leida vastus küsimusele, kumb on parem, kas õudne lõpp või lõputu õudus, kuigi lõpp antud olukorras pole niiväga õudne, ent õudus on lõputum kui lõputu.
Eks ta üks arusaamatult kummaline raamat ole kasvõi seetõttu, et on liigitamatu. Aga lugemine sujub kui siidi, ja see on peamine.