/nginx/o/2013/02/22/1592334t1h6d38.jpg)
Seekord peegelduvad autoakendelt Tokyo tuled, massidesse eksinud inimesed, purunenud inimsuhted. Vana iraani rebane Abbas Kiarostami sõidutab meid petliku lihtsusega mööda neoonvärvides tänavaid ja näitab tegelasi, kelle käitumise järgi võiks tõesti arvata, et nad on armunud.
Ent pealtnäha minimalistliku süžee taga peitub autorile iseloomulik mitmeti tõlgendatav alguse ja lõputa luule üksindusest ja igatsusest, petmisest, hirmust ja usaldusest võõraste vahel.
Kiarostami poeesiast toituv kaamerasilm jälgib ööpäeva jooksul noore tütarlapse Akiko (Rin Takanashi) elu Tokyo suurlinnas. Filmi juhatab sisse stseen baaris, kus sutenöör saadab õhtuti call girl’ina töötava peategelase eaka professori (Okuno Tadashi) juurde.
Seltsi otsiv uje vanahärra askeldab õhtusöögiga seni, kuni väsimusest roidunud neiu sügavasse unne suikub. Näib, et professor ei huvitu sugulisest läbikäimisest, kuid mida ta tegelikult soovib, jääb meile teadmata. Hommikul viib ta tüdruku ülikooli, kus Akiko armukade poisssõber (Ryo Kase) nende saabumist märkab. Professor jätab poisile mulje, et ta on neiu vanaisa. Tõe selgumisel saab lugu ootamatu, vahest äkilisegi lõpu.
Ennekõike kummastavad meid tegelaskujud: professor, Akiko ja tema kallim. Kiarostami pillab killukese siin ja pisukese seal, loomata hetkekski täit selgust selles, kes nad on, kust tulevad ja kuhu lähevad. Mosaiiki seovad kunstilisemaks tervikuks eraldiseisvaid faktikilde läbistavad emotsionaalsed jõujooned – kiindumus ja nostalgia, usaldus ja usaldamatus.
Ka pealkirjas lubatud Ella Fitzgeraldi laulusõnad armastusest jäävad arendamata illusiooniks. Kes on armunud? Professor? Akiko? Tema poiss-sõber? Või nostalgias unelev naabrinaine? Film käib juba ammu enne algust ja lõpeb lõppu jõudmata. Teosesse surutud tunneteparaad kirjeldab armunud inimese sisemist pulbitsust, kuid selgeks saab üksnes emotsioonide olemasolu. Allikad ... jäävad just nagu allikateks.
Teisalt pole Kiarostami kade, sest ebamääraste tegelaskujude kõrval leiame vaatamiseks mitmeid esmapilgul süžeed arendavaid seiku. Professori ja Akiko arutelu seinal rippuvast maalist. Provintsist saabunud vanaema ja tema igatsusest paksud sõnumid. Tokyo kuulutusetulpadel tilpnevad Akiko reklaamfotod. Kummati jäävad need kõik pelgalt vihjeteks ja viideteks, tähenduslikeks hoiupõrsasteks, mille vaataja peab täitma omaenda kujuteldava sisuga.
Tulemuseks on film, mis on suurepärane peegeldus elust enesest. Elust, kus me päevast päeva suhtleme inimestega, kellest igaüks on omaette müsteerium. Inimestega, kes kõik kannavad ja sujuvalt vahetavad oma maske, ja elust, mis just seetõttu on ettearvamatu.
Kunagi küsiti Kiarostamilt, miks ta otsustas 1979. aasta revolutsiooni järel erinevalt oma paljudest kolleegidest jääda Iraani. Vanameister vastas mõistu: «Kui juurida puu välja ja istutada see teise kohta, ei kanna ta enam vilja. Ja isegi kui kannab, siis pole need viljad nii head kui algpaigas.»
Sellele vaatamata on «Just nagu armunud» juba teine tema käe all valminud linateos väljaspool Iraani. Esimene oli 2010. aastal Itaalias üles võetud ja mitmetelt festivalidelt auhindu noppinud «Päris koopia» Juliette Binoche’iga peaosas.
Süüvimata tegevuspaikade välismaale kolimise telgitagustesse, on Kiarostami märkinud, et ta ei ole «kultuuriliste erinevuste» spetsialist. Veelgi enam, tema soov on valgustada elu, tunnete ja inimsuhete kultuurideüleseid, abstraktsemaid mõõtmeid. Seda pentsikum on iraanlase valik maabuda ... Jaapanis. Soovis ta tõlkes lõplikult kaduma minna?
Tõenäoliselt nii seda kui teist. Sest Tokyo pole siin Tokyo ja Jaapan pole Jaapan. Seda hoolimata sellest, et nii mõnedki kriitikud on leidnud Kiarostami filmist jaapanlikumaid jooni kui jaapani enda filmidest. Tokyo toimib üksindusest ja massidest pungil suurlinnana. See on koht, kus end kaotada ja peita. Kanda maske, nendega samastuda, neid vahetada või neid julmalt eest rebida. Metropol, kus suvalise võhivõõra vaikiv pale on ekraaniks meie ihale nimetada ja kujutleda.
Nii algab film Akiko sümboolsete sõnadega: «Ma ei valeta sulle kunagi», mida saadab etlus temast kui truust tüdruksõbrast. Asja edenedes tabame, et tegemist on ühteaegu oma identiteeti varjava call girl’i, andunud üliõpilase, vanaema ilmapildis ontliku lapselapsega. Tõelist rahu ja turvalisust tunneb Akiko aga hoopis võõra, kuid emotsionaalselt lähedase professori juures.
Filmi lummavamaid stseene on Akiko taksosõit kliendi juurde, kellest me sel hetkel ei tea veel midagi. Sõit tundmatusse kulgeb ühtlase pika kaadrina, mida saadavad vanaema melanhoolsed, Akiko kõneposti jäetud sõnumid. End heitunult taksonurka surunud neiu on pusletükk poeemis, mille teistest värssidest – kliendist, vanaemast – teame üksnes seda, et nad on. Just nagu.
Uus film kinolevis
«Just nagu armunud»
Režissöör Abbas Kiarostami
Prantsusmaa-Jaapan 2012
Alates 15. veebruarist Tallinna kinodes Sõprus ja Artis