Alates 1. septembrist olen vabakutseline. Pensionär nagunii. Pärast Vancouveri taliolümpiat tundsin, et samas formaadis ei tahaks mitmel põhjusel jätkata. Huvid olid aastate pikku teisenenud. Rahvusringhäälingu periood ei olnud mu jaoks enam see, mis Eesti Raadio aeg. Nii otsustasingi jätkata pärast Londoni olümpiat teistsuguses rütmis.
Kui oled olnud ajakirjanikutöö sees üle neljakümne aasta, siis ühel hetkel tunned, et vajad formaadimuutust. Ja veel: tahtsin igapäevatööst tagasi tõmbuda endale sobival ajal. Ma ei soovinud, et millalgi hakatakse vaikselt mõista andma: mees, vist on aeg... Ja kindlasti tahtsin proovida vabakutselise elu.
Ma ei kahetse seda sammu. Vähemalt esialgu.
Olen tegelnud asjadega, mis mulle korda lähevad. Teinud saateid, kirjutanud ja lugenud, käinud Nokia kontserdimajas isegi balletti vaatamas (Anna Pavlova gala). Kuulan muusikat, kohtun vanade semudega. Pluss üliõpilasselts Liivika vilistlaskogu ja Eesti Spordiajaloo Seltsi üritused
Kõrvaltvaatajana olen jälginud Eestis toimuvat isegi tähelepanelikumalt kui tööaastatel. Näen arenguid ja suundumusi, mis teevad murelikuks.
Mare Taagepera on Postimehe arvamusloos kirjutanud (6.11): «USA valitsuse liikmetena oleks nii Ligi kui Ansip pidanud oma ministrikoha ammu loovutama, kuna nad on oma sõnavõttudes selgelt avaldanud, et nad oma rahvast ei respekteeri. Rahva muret trivialiseeritakse toonis «meie teame paremini». Võiks tõlkida mõned nende hiljutised ütlemised kas või Euroopa riikide ministritele hinnata, kuidas niisugused ütlemised nende rahvast mõjutaks.»
Aga mehed, see, millest räägib Mare Taagepera, on ju kõigest igav, tüütu ja mandunud õhtumaine demokraatia. Meie siin Euroopa Liidu vaesel ääremaal teame ju omaenese tarkusest, kuidas asjad tegelikult on. Pange edasi, poisid!
Iroonia irooniaks, aga tegelikult juhib asjade kulg mõtte tahes-tahtmata sellele, et Eesti Vabariik meenutab järjest enam aktsiaseltsi. Sellist aktsiaseltsi, kus enamikul inimestel aktsiaid ei ole. Ja ka sõnaõigust mitte.
Kui keegi piuksatab, räägib ta kurtidele kõrvadele. Aktsiate suuromanike kuulmine on valikuline. Kui kuulevadki, ülbavad vastuseks: mida te, lollid, kobisete, kaduge kivi alla tagasi (Jürgen Ligi, Andrus Ansip, Juhan Parts).
Korvpallitreenerist suur sõnameister Andres Sõber kirjeldab Eesti Ekspressis üht kokkupuudet Ligiga («Elu ühes päevas», 6.12):
«Siis vaatan AKd, kuidas mõnel mehel kusi pähe lööb. Ma vaatan seda Jürgen Ligi. 10–15 aastat tagasi tegime Kalevi staadionil trenni, Ligi jooksis ka, ja alati, kui ta meist mööda läks, tuli tänitama: jälle need korvpallurid siserajal jalus.
No mida sa, kurat, tänitad! Jookse mööda! Meie oleme kuuekesi ja sina oled üksi ja meie peame sulle teed andma!
Praegu ka – kui teda ja Ansipit ei oleks, siis polekski justkui kedagi rohkem. Teised on ümberringi kõik kummikutega, tema ja Ansip on ainukesed lipsuga mehed.»
Midagi pole teha, tekivad paralleelid ENSVga: ka Eesti Vabariigis võtab keegi õiguse olla nii au, mõistus kui südametunnistus.
Samas istub ilmselt paljudes meist tubli kodanlane härra Biedermann, kes on võtnud oma majja kostile tulesüütajad, ent ei suuda langetada iseseisvat eetilist otsust. Tõrjub selle ka siis, kui on näinud oma pööningul bensiinikanistreid ja süütenööri. Ning tagatipuks annab süütajatele tikud.
Linnateatri tõlgendust Max Frischi kuulsast näitemängust tasub vaadata, see kõnetab nii tänapäeva laiemalt kui ka Eestit silmas pidades.
Päris huvitav on võrrelda Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Korvpalliliidu presidendi valimiste ümber toimunut.
Ehkki mõlemal puhul oli tegemist kahe kandidaadiga, võis olümpiakomitee presidendi valimiste eel kindlalt väita, et presidenditoolile istub Neinar Seli. Noor Madis Kallas esines julgelt, ometi oli algusest peale selge, et tal puuduvad vastuvõimalused.
On neid, kes näevad Seli presidentuuris jätkuvat stagnatsiooni. Ent eelkõige tõdegem, et pink on lühike. Treenereid võib ju välismaalt sisse tuua, spordi ohjajaid paraku mitte.
Korvpallipresidendi valimiste süžee oli tunduvalt põnevam. Nii Atso Matsalu kui Jüri Ratas olid tõsiseltvõetavad kandidaadid. Seetõttu oli mulle kui kõrvaltvaatajale natuke üllatav, et Ratas kogus oponendist 26 häält rohkem (49:23).
Tahaks loota, et uus president ja tema meeskond toovad siinsesse korvpalliellu uut energiat, sest viimaseid aastaid on iseloomustanud omamoodi vaikelu. Ühtlasi usun, et Jüri Ratas on Eesti korvpallile hea valik.
Millegipärast valitseb üldine arvamus, et eestlased on kehvad teenindajad. Tahaksin selles loos tuua risti vastupidise näite.
Sain viimasel tööpäeval kolleegidelt kinkekaardi Uuel tänaval asuva restorani Leib külastamiseks. Kinkekaart tagas kolmekäigulise lõuna ja klaasi veini sommeljee soovitusel.
Leib on hästi õdus restoran, toimetatakse šoti klubi ruumes.
Kui abikaasaga sisenesime, võttis meid vastu positiivsusest pakatav noor neiu. Juhatas meid riidehoidu ja sealt edasi lauda. Pakkus aperitiivina hõõgveini. Järgnesid nii eelroa, prae kui magustoidu soovitused. Kui olime valiku teinud, rääkis ettekandjaneiu veinidest, mis toitude juurde sobiksid. Kõik see oli väga loomulik, mitte teeseldud positiivsus.
Ja selliseid näitsikuid oli saalis toimetamas neli. Kiired, vastutulelikud, tähelepanelikud. Märkasid kõike. Vajadusel suhtlesid välismaalastest restoranikülastajatega heas inglise keeles.
Nautisime nende kolme tunni jooksul iga hetke. Kõik toimis nagu õlitatult. Ehkki tööd oli parajalt palju, leidsid ettekandjaneiud aega, et küsida, kuidas maitses, ja veel midagi soovitada. See oli ühtaegu toidu- ja kultuurielamus. Midagi, mis teeb südame soojaks. Ilus jõulueelne kingitus.
Ja lõpetuseks. Täna on 22. detsember 2012. Me oleme esialgu elus ja toimetame edasi. Maailmalõpp lükkus edasi.
Mõni aeg tagasi lugesin Gerald Benedicti raamatut «Maiad 2012. Maailma lõpp või uue ajastu algus?». Päris huvitav lektüür meist kõigist. Planeedist Maa ja inimkonnast. Meie võimalustest. Tasub küsida, mida toob kuues päike (viienda päikese periood lõppes maiade järgi eile).
Mõned lõpulaused Gerald Benedicti raamatust: «Maiade ennustused räägivad meile võimalusest olla vaimselt jumalikud, võimalusest muuta oma teadvust paremaks. Nad räägivad inimese meelte ja taju võimalusest areneda ja sellest, kuidas saada üheks looduse universaalse kõiksusega. Nende ühtne sõnum kutsub meid üles sellest võimalusest kinni haarama. Kui me seda ei tee, ei jää meile pihku midagi peale lühikese elu, lagunenud planeedi ja mälestuse lootusest.»
Rahulikke jõule, head vana aasta lõppu!