Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor, akadeemik Valter Lang kirjutab humanitaarteaduste rahastamisest ning humanitaarteadlaste töötulemuste mõõtmisest.
Valter Lang: humanitaariast – ilma hala ja hälinata
19. september 2012, 14:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Professor Rein Veidemann on Postimehes (12.09) võtnud sõna humanitaarteaduste olukorra kohta Eestis, väites muu hulgas, et «enamik humanitaarsest teadustööst tehakse vaid entusiasmist või peost suhu toetustega» ning et «iga teadustoetuse taotluse kirjutamine on pigem kerjamine». See kõlas terava kontrastina nädal varem Tartu Postimehes (5.09) Marco Kirmi väidetule: «Meie humanitaarteadused on võrreldes paljude arenenud riikidega suhteliselt hästi rahastatud.»
Tegelikult on rahastusega ka humanitaarias nii, nagu piiblis öeldud: kus on, sinna antakse juurde, kus pole, võetakse ära ka see viimne. Kellele rahaküsimine tundub kerjamisena, ongi ise paratamatult kerjus. Maailmas natuke ringi käinuna söandaksin pigem nõustuda loodusteadlase Kirmiga, lisades, et humanitaarteaduste olukord Eestis on praegu parem kui kunagi varem.
Veidemanni artikkel ei sündinud muidugi tühjalt kohalt. Sellele eelnes Sirbis (7.09) avaldatud intervjuu Eesti Keele Instituudi direktori professor Urmas Sutropiga. Kui Veidemann tahtis vähemalt raha juurde, siis Sutrop ei tea ise ka, mida tahab või mis on halvasti. Ühelt poolt kutsub ta humanitaare tegema peaaegu et harakirit, sest leiba enam kõigile ei jätku. Teiselt poolt heidab ette, miks rahvusteaduste professuuride määratlemisel ei mõeldud, milliseid suundi oleks vaja veel arendada või milliseid uusi professuure luua.
Ühelt poolt kutsub ta üles tegema siseauditit humanitaarias. Teiselt poolt jätab selgusetuks, mida audit peaks saavutama või mis humanitaarial konkreetselt viga on. Valitsevat justkui üldine alarahastus, aga kümne nn rahvusteadusliku professuuri lisarahastus alates 2012. aastast polevat toonud mingisugust leevendust, sest ligi pool eraldatud vahenditest olevat võetud ülikooli üldkuludeks ja eelarveaukude katteks. Väide ligi poole vahenditest äravõtmise kohta on muidugi vale – peale 20 protsenti üldkululõivu (mis on kohustuslik kõikidele projektidele) läheb iga viimane kui sent just ja ainult kõnealuste teaduste tarbeks.
Lausvalesid on kerge ümber lükata, kuid mida teha poolikute, kallutatud tõdedega? Või lausteadmatusega? Näiteks on küll õige Sutropi jutt, et keeleteaduse tippkeskus ei saanud rahastust. Ka mina arvan, et see oli teaduspoliitiliselt väga vale otsus. Selle kõrval pole tal sõnagi sellest, et meil on juba aastast 2008 kultuuriteooria tippkeskus, mis on üks väheseid humanitaarseid tippkeskusi arenenud riikides üldse. Praeguseks ühendab see kokku ligi paarisadat Eesti humanitaarteadlast ning on toonud kaasa väga olulise lisarahastuse paljudel erialadel.
Mis puutub nn rahvusteadustesse, siis on Sutropil ilmselt teadmata, et enne Tartu Ülikooli seaduse vastuvõtmist toimusid mitmel tasemel arutelud, mis need rahvusteadused olla võiks. Professuuride selekteerimise otsus rajanes nii eelnevatel aruteludel kui ka TÜ seaduses sätestatul: «Ülikool loob Eesti kultuuri, eesti keele ja Eesti ajaloo õppe-, teadus- ja arendustegevusega tegelevad professuurid.» Möönan, et nimekiri võinuks olla palju pikem, kuid pole võimalik tõsiselt väita, et mõni määratutest ei kuulu klubisse, st seaduses fikseeritud loetellu.
Nagu karta võiski, võtsid Veidemanni jutust kinni mitte-humanitaarid, eesotsas professor Jüri Allikuga (postimees.ee, 17.09). Temast on vähemalt võimalik aru saada, mida humanitaaridele ette heidetakse – vähest originaalsust, mis ei kutsu üles nende töödele viitama.
Allik ei mõista, miks humanitaarid suhtuvad endiselt skepsisega Thomson Reutersi andmebaasi Web of Science (WoS), näitavat see ju meie humanitaarteaduste tohutuid edusamme viimastel aastatel, eriti võrreldes Lätiga. Lisatud graafik on muljetavaldav, kuid paraku näitab peamiselt WoSi enda edusamme Euroopa humanitaarteaduslike ajakirjade hõlmamisel.
2007. aastast on see andmebaas võtnud järjest juurde globaalse ja regionaalse levikuga ajakirju, mis annabki lõviosa selle graafiku tõusust nii Eesti kui ka Soome jaoks; Lätist polnud ühtki ajakirja võimalik kaasata. Need Eesti ja Soome ajakirjad olid aga ka enne 2007. aastat head. Lisaks on veel hulk humanitaarteaduslikke ajakirju, nii meil kui mujal, mis on sama head, aga ühel või teisel põhjusel ei kuulu WoSi vaatevälja.
Allikul on õigus, et teadlase taset näitab tema tsiteeritavus. Paraku pole humanitaarteadustes veel kusagil rajatud süsteemi, mis tsiteeritavust piisava ammendavusega mõõdaks. Et lugeja aru saaks, toon arvutused TÜ filosoofiateaduskonnast, mille produktsioon moodustab piisavalt esindusliku valimi kogu Eesti jaoks. ETISe 1.1 artikleid (neid kõige kõrgema reitinguga) ilmus filosoofiateaduskonna teadlaste sulest 2011. aastal kokku 125 – s.o 26,9 protsenti kõikidest teaduspublikatsioonidest. WoSi andmebaasides ei kajastu muidugi kõik 125 artiklit, vaid mõnevõrra vähem. See tähendab, et igast kümnest artiklist kõige rohkem kaks võetakse arvesse selles andmebaasis. Teisisõnu: WoSis ei kajastu u 80 protsenti Eesti humanitaaride publikatsioonidest.
Viitamine kulgeb humanitaarteadustes aeglasemalt kui loodusteadustes. Vaatasin hiljaaegu mõningaid meie ajakirju selle pilguga. Kõikidest viidatud töödest u 1/4 on ilmunud viimase viie aasta jooksul ning ülejäänud 3/4 venivad terve sajandi või isegi rohkema peale. Siit tuleneb, et neil kahel artiklil kümnest on kõigest 1/4 võimalust saada viidatud järgneva viie aasta jooksul. Ja tõenäosus, et neid kahte artiklit viidatakse järgneva viie aasta jooksul just WoSi andmebaasis kajastatavates ajakirjades (mis ainsana lähevad tsiteeringute loendamisel arvesse), pole suurem kui 1/5.
On vist võimatu rahuldava täpsusega välja arvutada, mitu protsenti moodustavad WoSi tsiteeringud kõikidest humanitaarteaduslike tööde tsiteeringutest. Igal juhul on see arv väga väike ning seletab, miks me endiselt ei armasta seda andmebaasi. Samal ajal moodustavad 1.1 artiklid TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna kõikidest publikatsioonidest 73,4 protsenti (2011) ning enamikus kajastuvad need ka WoSi andmebaasides. Tõenäosus, et seitset-kaheksat artiklit sinu kümnest avaldatud loost tsiteeritakse järgneva viie aasta jooksul, on loodusteadustes u 45 protsenti (distsipliiniti on see siiski üsna erinev) ning see, et neid tsiteeritakse just WoSi andmebaasi kuuluvates ajakirjades, on üle 70 protsendi kindel.
Esitatud arvutustest peaks olema arusaadav erinevus tsiteeringute arvus humanitaar- ja loodusteaduste vahel. Meie humanitaarteadlasi ei viidata sugugi vähem kui loodusteadlasi või humanitaare kusagil mujal. Häda on lihtsalt selles, et enamikku humanitaarteadlaste publikatsioonidest ja tsiteeringutest neile praegune süsteem lihtsalt ei arvesta. Seega puudub objektiivne alus arvata, nagu kammitseks meie humanitaare originaalsuse puudus, kuigi suuremat edu selles võib alati ja kõigile, sh ka loodusteadlastele soovida.