Anu Kikas

FOTO: SCANPIX

Toomas Nipernaadi sõnas August Gailiti samanimelises teoses oma järjekordsele silmarõõmule Katile: «Jaa, jaa, ära parem räägi, ma tean küll, et sul on põhjuseid vihastamiseks ja kurvastamiseks.» See aegumatu lause passib tänasel päeval suurepäraselt Kreeka käitumise kohta Euroopa Liidus, kus Kreeka püüab veenda Euroopa Liidu juhtivriike laenu saamiseks kehtestatud nõuete täitmise ebareaalsuses.


Kuigi Kreeka puhul võib leida mitmeid Toomas Nipernaadiga sarnanevaid jooni, nagu näiteks manipuleerimine ja ebastabiilsus (poliitilistes) suhetes, siis Nipernaadile iseloomulikult käitub ka Euroopa Liit ise.

Mõeldes August Gailiti romaanile, meenub esiteks Nipernaadi elav kujutlusvõime. Seda võib praegu märgata ka Euroopa Liidus, kus pigem korraldatakse probleemi lahendamise näitamise eesmärgil ümarlaudu ja suurejoonelisi õhtusööke, kuid nende tulemus on tihtipeale kesine. Oli ju ka Nipernaadil veres aktiivne sotsialiseerimine, kuid ikka lõppesid tema üritused vähemalt ühele osapoolele krahhi ja ebaõnnestumisega.

Samamoodi on Kreeka küsimusega Euroopa Liidu kõrgeimal tasandil tegeletud väga pikka aega, kuid lahenduse asemel on ikka juurde tekkinud uued hädalised nagu näiteks Hispaania. Pidevalt eurotsooni probleemidega tegeledes oleks ometi võinud näha Kreeka olukorraga sarnaseid riike – sama valdkonna probleemidega tegeletakse ju süvitsi.

Toomas Nipernaadi jäi mitu korda oma silmarõõmudele valetamisega vahele, kuid lõppude lõpuks suutis mesijutu ajaja ikkagi vastaspoole poolehoiu võita. Kui Kreeka liitus eurotsooniga, siis kahtlustati juba toona, et riik ei teinud seda päris ausal teel.

Nüüdseks on see muutunud Kreeka suutmatuseks täita abi saamiseks ette nähtud kohustusi: uudiseid sellest, kuidas Kreeka jälle ei suuda oma lubadustest kinni pidada, loeme ja kuuleme ikka ja jälle. Ent ometi vaadatakse selles osas kõrvale ning antakse järele.

Seetõttu pole ka imestada, et uusi hädalisi eurotsoonis aina lisandub ning Kreeka saab eurotsooni kuuludes ajada enda jaoks võimalikult soodsat joont. Kokkuvõttes tähendab see Euroopa Liidule ja eurotsoonile seda, et olukorra paranemist pole oodata. 

Nii nagu sügelesid Nipernaadi näpud kandlemängu järele, sügeleb Euroopa Liit uute tegemiste järele. Liidu bürokraatiamasinad töötavad aasta ringi ja toodavad liikmesriikidele uusi ettekirjutusi. Ebamõistlike ettekirjutustega rahulolematud protestigrupid täidavad Euroopa Parlamendi esise Luxembourgi väljaku.

Euroopa Liit on senisel kujul toiminud juba üle poole sajandi ning nagu Toomas Nipernaadigi oma tegevuse lõpetamist ta ise ette ei näe ega kujuta seda ette kõrvalvaatajadki. Tihtipeale on Euroopa Liidu teod ja otsused samuti nagu Nipernaadi omad, ebakindlad, mida iseloomustavad suurepäraselt Nipernaadi enda sõnad Maret Vaale: «Naisterahva aastad on kui Issanda teod – keegi ei või nendes kindel olla.»

Eesti kirjanduses on August Gailiti loodud Toomas Nipernaadi tegelast peetud pigem ikka positiivseks kujuks, kel seiklushimust ja fantaasiast puudu ei tule. Kõrvutades tänapäeva Euroopa Liitu ning pea saja aasta vanust eesti kirjanduskuju, ühendab neid ehk kõige enam oskus vaadata tulevikku.

Nii nagu Nipernaadi rääkis alati oma silmarõõmudele ja sõpradele lugusid helgemast tulevikust, mõeldakse tegelikult ka Euroopa Liidus rohkem tulevikule, sest tulevikku ei ole võimalik sattuda kogemata. See tuleb luua ise. Seda oskas hästi luua Nipernaadi ning küllap oskab ka Euroopa Liit.